Lugejamängus saatis oma tutvumisloo neiu, kes on alati mõelnud, et tahaks teistega jagada, kui põneval moel ta mehega kohtus.
Lugeja kirjutab: esimesest silmapilgust
13. detsember 2013, 17:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lugu, mis juhtus minu ja Eriku vahel, tunduks mulle kellegi teise suust räägituna lausa uskumatuna.
Aasta tagasi, üsna jahedal hilissügisel päeval, otsustasin oma sõbrannaga teha Pärnus pikem jalutuskäik tema juurde. Olime umbes poole tee peal, kui vastu jalutasid kaks noormeest, kellest üks oli Erik ja teine tema sõber.
Teineteisest möödudes vaatasime Erikuga mõlemad tagasi. Mõne sekundi pärast tegime seda taas mõlemad uuesti. Ja uskumatul kombel, ka kolmas kord! Olin nii ehmunud, et ei mäletagi, mida sõbrannale selle peale ütlesin.
Möödus kaks päeva, kui see sama noormees, kellega tänaval korduvalt teineteise poole vaatasime, kirjutas mulle Facebooki. Ma olin nii hämmingus, et ei suutnud seda uskuda. Ei mõistnud, kuidas ta mind üles leidis, aga olen väga tänulik, et ta seda tegi.
Edasi liikus asi loomulikus suunas - suhtlesime, saime kokku, tekkisid tunded ja nii läkski!
Meie möödumispaik oli surnuaia ääres. Erik tavatseb öelda, et ju see tähendab «kuni surm meid lahutab».
Pärast sellist uskumatut lugu võin ma tõesti öelda, et armsama võib leida igal ajal ja kohas, tuleb vaid oma saatusele võimalus anda. Tänaseks päevaks elame õnnelikult koos ja samast kohast möödudes kõlab tihti lause: «Kallis, tunned romantikat?»