Birgit kirjutab Naine24.ee tutvumisteemalise lugejamängu raames toreda loo sellest, kuidas ta kohtas meest, kellest küll nüüdseks lahku on läinud.
Lugeja kirjutab: valged bokserid, mis eksisid toaga
11. detsember 2013, 15:58
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohtusime ülikoolis, kui mina olin teisel ja tema esimesel kursusel. Koolis oli üks õppeekskursioon kogu instituudile, kuhu me mõlemad läksime. Tol korral viis ekskursioon meid Ida-Virumaale ja mujalegi, reis kestis kokku 3 päeva.
Tegelikult meeldis minule sel hetkel üks teine noormees, kes samuti oli sel ekskursioonil.
Nagu üliõpilastel ikka kombeks - kui on kuskile väljasõit, siis õhtusel ajal pannakse korralikult pidu. Nii ka tookord.
Mina pidutsesin enda kursakaaslastega ja tema enda omadega. Olin tüdrukutega ühes toas ja tema magamistuba oli minu oma kõrval. Kui oli juba magamamineku aeg, keerasin mina koos kursaõdedega oma toas rahulikult kerra, kui järsku käis uks ja sisse astusid valged bokserid. Jah, bokserid, ilma meheta! Toas oli nii pime, et päevitunud meest ennast polnud õieti näha, aga see-eest särasid need bokserid silmipimestavalt.
Purjakil noormees hakkas siis täiesti veendunult seletama minu kõrval voodis maganud kursaõele, et too on tema voodis, ning lasku parem jalga. Kursaõde, sama unesegane, ei saanud midagi aru. Mõlemad olid veendunud, et nad on õiges toas ja õiges voodis. Noormees arvas, et mina olen tema kursaõde ja hakkas seletama, et ajagu ma see võõras naine tema voodist minema. Peale umbes 10-minutilist vaidlust saime selle purjakil noormehe lõpuks oma toast välja kupatatud.
Kui hommikul kõik 70 üliõpilast ja kaks õppejõudu Sillamäel kogunesid, et järjekordset ekskursioonipäeva alustada, küsisin mina üle rahva: «Kes oli see valgetes bokserites tüüp, kes eile öösel meie tuppa ära eksis?» Selle peale tõusis vaikselt rahva seast üks käsi ja kogu rahvas sai kõvasti naerda.
Läksin tema juurde, et taga huvi pärast juttu teha. Selgus, et noormees oli alles siis taibanud, et tema tuba on järgmine, kui me ta oma toast välja viskasime.
Järgmise päeva õhtu veetsime lobisedes ja selgus, et meil palju ühiseid tuttavaid. Möödus nädal, kui noormees mulle kirjutas, et kas mul MSN on. Vastasin, et on. Suhtlesime veidi ning juba ta kutsuski mind ühel hilisõhtul jäätist sööma. Sealt meie suhe alguse saigi.
Olime koos kolm ilusat aastat, aga nagu Gina Ruck-Paque on öelnud: «Kord kõik asjad otsa saavad, miski pole otsata.» Tänaseks me enam koos ei ole, aga tutvumislugu on tänaseni vahva kõigile rääkida.