Naine24.ee pühade-eelse lugejamängu teemaks on tutvumislood. Toredaid kirju on saabunud väga palju. Selle kirja autor on Karolin, kes sai oma mehega tuttavaks tutvumisportaalis. Kui soovid endagi kirja teele saata, loe lähemalt SIIT!
Lugeja kirjutab: tänan sind, internet!
10. detsember 2013, 19:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõik sai alguse internetist. Ma pole küll kunagi pidanud end seda sorti naiseks, kes otsib endale meest suhtlusportaalide kaudu. Selja taga oli pikk ja üsnagi kurnav suhe, kuid sellest hoolimata mõtlesin ma kätt proovida ja nõnda tegingi ühte tuntud tutvumisportaali kasutaja.
Üsna pea võttis minuga ühendust keegi noor meesterahvas. Me suhtlesime mõnda aega, kuni ta tegi ettepaneku kohtumiseks ja ma vastasin jaatavalt. Kuna me mõlemad elame eri linnades, siis võttis tema saabumine mitu tundi aega, aga siis oligi ta kohal, näpus väike lilletuutu.
Ma ei mäleta, mis sõnad ma teda nähes laususin, kuid esimene asi, mis minu silma riivas, oli tema peakuppel, mis mulle vastu läikis. Meie kohtumine jäi lühikeseks, kuna me mõlemad ei suutnud leida õigeid sõnu. Tema küll pingutas nii mitmelgi korral, tuues lilli, sõidutades mind ühest linnast teise, kuid minu huvi jäi sellegipoolest nigelaks, kuni ma saatsin ta ühel päeval lõplikult pikalt. Möödus kuid, kui ma polnud temast midagi kuulnud. Südames kripeldas ning süütunne ei lasknud rahulikult magada, kuni ta üks hetk minuga uuesti kontakti otsis.
Mäletan, et oli hiliskevad. Päevad olid muutunud üha valgemaks, ning lumehangedki olid hakanud soojakartuses märkimisväärselt kahanema. Jälle olin ma avastanud end sellelt samalt tutvumisportaali lehelt, mida algselt olin maapõhja neednud. Ta kirjutas mulle. Kuid miks? Ma olin arvanud, et meie tolleaegne lahkuminek oli lõplik ning et ta ei soovi mind enam kunagi näha. Ennekõike kartsin uut suhet, kartsin südamevalu, mida põhjustab just see sama neetud armastus.
Teadsin, et olin käitunud inetult. Olin olnud külm ja ükskõikne, kuid ma polnud varem selline. Ma tahtsin uuesti proovida ja anda nii talle kui ka endale uus võimalus kas sõpruseks või millekski enamaks.
Meie taaskohtumine oli eelmiste kordadega võrreldes märgatavalt parem. Me rääkisime palju ning ma mõtlesin, et võib-olla ma tegin valesti, et andsin sellisele toredale poisile korvi. Meie suhtlemised ja ka kokkusaamised jätkusid ning üsna varsti, eneselegi teadvustamata, oli ta kohtunud pea kõigi mu pereliikmetega.
Teadmine, et see mees ongi see õige, tuli siis, kui ma nägin tema tõelist olemust. Ta on tark, abivalmis, hoolitsev ja heasüdamlik. Ma olin harjunud oma endiste poisssõprade, endiste eksimuste ja valuga, mida pidin nendega koos olles läbi elama. Ma ei arvanud, et olen väärt olema õnnelik, kuni tuli tema, kes pani mind taas särama kui sooja suvepäikse.
Nüüd tagasi vaadates ja oma endisele elule mõeldes saan aru, kui rumal ma olin. Õnn ei peitu rahas ega popis poiss-sõbras, keda salamisi kõik naised ihaldavad. Õnn peitub väikestes asjades - lahkes naeratuses, abistavates kätes ja armastavas südames.
Praeguse seisuga peame olema teineteisest lahus, kuna tema viibib Afganistanis ja mina siin, Eestis. Suhtleme igapäevaselt arvuti kaudu, see leevendab igatsust. Kuus kuud on pikk aeg, kuid ma olen kindel, et ootan ta ära. Paar päeva tagasi täitus meil koosolemisest viis kuud. Hommikul üllatas mind kuller, kes tõi mulle suure roosikimbu. Kuigi me oleme lahus, suudab ta mind jätkuvalt üllatada. Olen leidnud oma õnne tänu internetile.
Soovin siiralt, et kõik inimesed oleksid õnnelikud, et nad leiaksid selle, kes on see ainus ja õige. Olgem avatud leidmaks oma õnne.