Naine24.ee pühade-eelse lugejamängu teemaks on tutvumislood. Toredaid kirju on saabunud väga palju. Selle kirja autor on Meelis, kelle südame röövis käre blondiin. Kui soovid endagi kirja teele saata, loe lähemalt SIIT!
Lugeja kirjutab: elu kõige huvitavam vestlus
10. detsember 2013, 19:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lugu ise juhtus üle-eelmisel suvel ühes põhjaranniku kaptenikülas. Olin parajasti lõpetamas oma tööpäeva ja suundusin kõrval asuvasse külla, et veel enne poe sulgemist mõned sisseostud ja väljaminekud teha.
Olin oma vaid antiikset väärtust omava jalgrattaga jõudnud vaevalt circa 50 meetrit sõita, kui purunes jalgratta kett, millele ometi nii palju lootusi olin pannud. Ronisin pettunult jalgrattalt maha ja tutvusin olukorraga. Kett oli pooleks ja asi seega selge.
Kui ma ennast ratta kõrvalt püsti ajasin, sõitis minust mööda armas blond neiu, kellega olin korra põgusalt tööalaselt kokku puutunud. Kuna maal elamine oli teinud mind veidi karuseks, siis ei tulnud esiti mõttesse tere öelda. Ega ei oleks vist jõudnud ka, sest neiu käratas mulle: «Ja sina ka!! Ei oska tere öelda.»
Vististi pobisesin vastu midagi katkisest rattast ja tähelepanu hajumisest.
Neiu sõbrannaga sõitis oma teed ja mina astusin truudust murdnud ratas käekõrval kodu poole. Võtsin tee peal kõne sõbrale ja palusin ratast laenuks, kuna poeskäiguoperatsioon oli siiski tarvis lõpule viia.
Sõbralt sain ratta ja pühkisin naaberasumi poole minema, kuna poe sulgemisaeg oli üpris lähedal. Jõudsingi poodi ja tegin oma väljaminekud. Poe ees kohtusin käreda blondiini ja tema sõbrannaga, kes tänasel päeval on mulle tuntud kui armsa blondi täditütar. Mingil põhjusel sai siis paar sõna vahetatud ning esiti käre olnud neiu oli leebunud ja valis sõitmiseks minu tempo. Nõnda jäime ta sõbrannast ehk tänasest täditütrest veidi maha. Järgnevad 5 kilomeetrit ja selle läbimiseks kestnud aeg kulusid mu senise elu kõige huvitavamale ja toredamale vestlusele.
Vestlus jätkus paari kuu pärast internetis bittide-baitidena ja jätkub nüüd kõrvuti istudes ja seda lugu kirjutades. Natuke vaidleme nüüd selle üle, kes kelle sõidutempo valis, aga armas on ikka olla. Veidi saan riielda, et lool pole põnevat puänti, aga see tuleb ju alles järgmise aasta mai lõpus. No ja nüüd lisati veel, et selle looga ma ei võida, aga ma olen juba võitnud...