Naine24.ee pühade-eelse lugejamängu teemaks on tutvumislood ja meie rõõmuks on osavõtt väga aktiivne. Selle kirja autor on Liis, kes kohtas oma kallimat telesaates. Kui soovid endagi kirja teele saata, loe lähemalt SIIT!
Lugeja kirjutab: mees, kes võlus vana telefoniga
10. detsember 2013, 18:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kes ütleb, et armastust esimesest silmapilgust ei eksisteeri, eksib. Mina ja mu elukaaslane, kellega oleme koos veetnud kuus suurepärast aastat, oleme selle tõestuseks.
Oli aasta 2008, päev enne jõule, kui kohtusime. Tol ajal näidati Kanal 2-s sellist telemängu nagu «Kuum Hind» ja just selle võtetele ma saatuslikul päeval suundusingi.
Olin kokku leppinud pimekohtingu ühe noormehega, kellega olime pikemalt erinevaid infokanaleid pidi suhelnud. Ta tuli mulle Balti jaama vastu ja koos võtsime suuna salvestusele. Telemajja jõudes selgus, et tal on ka sõbrad seal ning otsustasime nendega ühineda.
Kuna salvestuseni oli aega, siis istusime ja sisustasime aega vesteldes. Seltskond oli minu jaoks uus ning ma ei tundnud end väga mugavalt, lisaks valmistas noormees mulle tõsise pettumuse, mistõttu istusin ja trükkisin sõbrannale sõnumeid. Lõpetasin ja asetasin telefoni lauale. Sel hetkel ütles üks nahktagis noormees: «No mis telefonide näitus see on? Eks ma siis võtan enda oma ka välja!» ja tegigi seda. Lauale maandus väga vana Ericsson, mis on paraja kasti mõõtu. Sellest hetkest teadsin, et see tüüp on minu jaoks.
Hiljem salvestusel sattusime kõrvuti istuma ning selle asemel, et oma kohtingukaaslasega vestelda, vestlesin temaga. Kõige tipuks suutsime sattuda ühte mängu, kus me mõlemad korralikult põrusime, see andis aga veelgi kõneainet.
Lõpptulemus oli, et minust ta sinna telemajja maha jäi. Lõpetasin samal õhtul suhte poisiga, kellega kohtuma tulin, ning jäin ootele.
Olude sunnil kohtusime uuesti alles pool aastat hiljem ja oleme siiani koos. Kasvatame väikest poega ning oleme mõlemad rõõmsad, et sinna saatesse läksime. Minul on aga igaveseks silme ees see pruunis nahktagis omapärane noormees, oma naljaka telefoniga. PS! See telefon seisab nüüd meie ühises kodus aukohal.