Kõik noored ei tikugi läände. Aga see, kes otsustab veeta aasta näiteks Moldovas, peab panema end valmis keerulisteks ja kummalisteks katsumusteks. (Väike vihje: kempsupaber võtke kaasa, taskuarvuti jätke koju.)
Täitsa teistmoodi koolielu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellist kohtumist president Toomas Hendrik Ilves vaevalt et ootas.
Kui Eesti konsul Moldovas mulle, 17-aastasele Lõuna-Eesti tüdrukule mainis, et kutsub mind peagi kohtuma Eesti presidendiga – «Oled ju oma, eestlane,» põhjendas ta –, arvasin, et eks see ole lihtsalt suusoojaks jutt. Aga mõne päeva pärast ta helistaski: tulgu ma õhtul kohvikusse Pani Pit. Kuna ma ei kuulnud kohviku aadressi õigesti – olin närvis ja elevil –, jäin sinna peaaegu hiljaks. Kuid mis selgus: konsul oli teatanud kõigile kutsutuile pool tundi varasema algusaja, sest ... tüüpilised moldovlased hilinevad alati. A-la-ti.
President Ilves lasi silmadel rännata üle kohvikusse kogunenud ärimeeste ja diplomaatide, kuni tema pilk peatus minul. Teistega oli ta juba varem kohtunud, minuga mitte. Vahetusõpilane Eestist, tutvustas mind konsul.
Üritusel küsisid paljudki mult üllatunult, miks olin tulnud aastaks Moldovasse, mitte läinud õppima USAsse või Saksamaale, nagu paljudel noortel kombeks. Ka sõbrad ja tuttavad ei suutnud mu valikust aru saada. «Kas seal on internet? Aga poed?» kõlasid küsimused. «Millega sa koolis hakkad käima, hobuse või eesliga? Kas selline koht on üldse olemas? Miks sa tahad ajas tagasi minna?»
Tunnistan, et ega ma ise sellest riigist algul suurt teadnud. Aga ju tahtsin kogeda midagi teistsugust ja huvitavat. Ja õppida korralikult vene keelt (ma ei tunne kedagi, kes oleks Eesti kooliprogrammiga vene keele suhu saanud), sest tean, et tulevikus läheb seda kindlasti tarvis. Moldova, siit ma tulen!
Millest sõltub toiduports?
Esimesed nädalad võõras riigis panid mu enesekindluse tõsiselt proovile. Vene keelt läks jalamaid vaja, sest mu vahetusvanemad ei oska sõnagi inglise keelt. Algul käisin kodus ringi, inglise-vene sõnaraamat näpus. Peas keerlesid tuhanded küsimused alates sellest, kas on viisakas raputada söögile soola juurde, ja lõpetades sellega, kuidas seletada marsruuttakso juhile, kus soovin peatust.
Koolis valmistas juba esimene päev üllatuse. Pärast aktust, mis toimus õues (sest neil pole nii suurt ruumi, kuhu 1200 õpilasega koolipere mahutada), läksin 30 kaaslasega oma klassi ja ... hakkasime seda koristama, piduriided seljas. Esimestel nädalatel tundus koolimaja nagu labürint, kust peab väljapääsu otsima.
Praegu tundub aga täiesti tavaline, et kempsu uksed seestpoolt kinni ei käi, tualettpaberit ei ole ning WC hügieenist ei maksa rääkidagi. Toidujärjekord ei ole järjekord, vaid suur trügimine, kus see, kes kõvema häälega ja rahaga vehkides kõige rohkem tähelepanu äratab, ka enne teisi oma saiakese kätte saab (hind kaks leid ehk 10 eurosenti).
Koolis on lubatud kirjutada üksnes sinise pastakaga. Matemaatikatunnis võid kalkulaatori kasutamisest ainult unistada. Kehalise kasvatuse tunnis on häid hindeid väga raske teenida, sest õpetajal on ees ideaalinimese tulemused ja kui sinu resultaadid jäävad noile alla, saadki halva hinde. (Parim hinne on 10, halvim 1.) Õpetaja karjub pidevalt üle saali «бысто-быстро!». Seetõttu ei käi üle poole klassist kehalise kasvatuse tundides.
Täielik müstika on mulle aga informaatika. Tunnis kirjutatakse maha mingeid arvutiprogramme, mis on tõenäoliselt hirmus vananenud ning mida nüüdisajal ilmselgelt enam vaja ei lähe.
Kui sügise hakul Riias siia sõiduks lennukile astusin – see oli vana ja väike ning tegi imelikku häält –, siis mõtlesin, et elusana ma küll pärale ei jõua, ja kui jõuangi, siis küllap edasi hakkan liikuma hobuste ja eeslitega ning elama ilma internetita. Kuid kohale ma siiski kuidagi jõudsin.
Kuidas ületada teed?
Lennujaamast vahetusperega oma uude koju sõites sain aru, et ees ootavad keerulised ajad, sest Chisinaus on enamik silte rumeenia keeles. (Nüüdseks olen nendega harjunud.) Aga kuidas saavad pealinnas olla sellised tänavad!? Kõnniteed on täiesti olematud. Seniajani on arusaamatu, mis moodi suudavad naised käia tikk-kontsadega ilma neid murdmata.
Samuti tundus, et liiklusseadused siin puuduvad: sõidetakse täpselt nii, nagu tahetakse, ja «sebra» ees seisma jäädes võidki seal seisma jääda – keegi ei peatu. Pargitakse neil olematutel kõnniteedel, sest parklaid peaaegu polegi, v.a mõned poodideesised platsid. Moldovlased ise ütlevad: «Kui saad Chisinaus autoga sõitmisega hakkama, saad hakkama igal pool.»
Ühistransport on Moldovas vähemasti odav. Trollipilet maksab kaks leid ehk 10 senti. Enamik kasutab marsrutkat ehk marsruuttaksot, mis maksab kolm leid ehk 17 senti. Selle eest saad sõita sinna, kuhu vaid hing ihaldab. Kui soovid peatust, annad sellest juhile teada ja ta peatubki. Esimesel kuul ütlesin vaid: «Я хочу стоп...», ja kui juht sellest aru ei saanud, siis karjusin: «ЗДЕСЬ-ЗДЕСЬ!». See sõna töötas.
Chisinaus liigub ringi palju noori politseinikke. Nüüd ei ole enam võõras vaadata, kuidas tee ääres seisvast politseiautost kõlab väga valju vene räppi või kui hommikul peatuses trolli ootan, lasevad nad signaali ning teevad silma.
Kõige suurema komplimendi on mulle öelnud aga üks härrasmees president Ilvesega toimunud üritusel kohvikus Pani Pit. Kuulnud, et valisin vahetusmaaks just Moldova – maa, mida, olgu tunnistatud, olen ajapikku hakanud armastama, koos kõigi selle veidruste ja mulle harjumuspäratuga –, mitte näiteks USA või Saksamaa, ütles ta nii: «Ma loodan, et mu tütar kasvab samasuguseks julgeks tüdrukuks, kes tahab samuti maailmas ringi vaadata.»