Kuna viimasel ajal on meedias palju juttu olnud sellest, miks eesti naised ja mehed omale kaaslast ei leia, soovis oma arvamust avaldada ka 18-aastane noormees, keda on veebimaailmas lahmimine ja ärapanejalik suhtumine ära tüüdanud.
Lugeja kirjutab: kolm põhjust, miks naised on lollid ja mehed mölakad
12. november 2013, 11:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimasel ajal on sotsiaalmeedias palju tähelepanu kogunud artiklid sellest, kuidas mehed on lollid ja naised ei oska neid hinnata. Mõtlesin selle üle mõnda aega ja tegin sellest omad järeldused. Miks siiski on naine loll ja mees mölakas? Eelnevalt pean veel märkima, et järgnev jutt ei puuduta kogu lugejaskonda.
Internetist on kujunenud Meka, kuhu kõik kogunevad. Ilma selleta ei kujutaks paljud oma elu ette. Facebook on saanud inimese parimaks sõbraks. Miks ka ei peaks? Ei nõua ta ju midagi vastu. Kuid mida annab Facebook ühiskonnale laiemas mõttes? Praktiliselt mitte midagi. Järjekordne kanal, kust on võimalik lugeda, kus keegi oli ja mida tegi. Peale nende tühipaljaste teadmiste ei anna see muud midagi. Samuti klammerdutakse kõmumeedia artiklitesse. Ma ei uskunud, et üks tühine artikkel sellest, miks Eesti mees endale naist ei saa, võib tekitada ühiskonnas nii suure probleemi, et sellele on juba kirjutatud viis järjelugu. Nüüd valmistan ma ise kuuendat.
Kas ei saada aru, et nende «nõustavate» artiklite peamiseks eesmärgiks on klikkide kogumine, et reklaami kiiremini läbi müüa. Selle asemel, et neid eirata, tormatakse kiiresti kommentaariumisse ja hakatakse suure innustusega oma olematuid teadmisi pilduma. Tihti on veel kommentaarid täis igasuguseid rõvedusi. See väljendab ainult inimese madalalaubalisust. Ei ole sisu nendes artiklites, ega ka kommentaarides. Puudu jääb loogilisest mõtlemisest ja analüüsivõimest. Kui on tahtmine lugeda midagi sisukat, siis ainuõige lahendus on kätte võtta mõni korralik raamat.
Liigume edasi inimeste teadmistele. Siinkohal jätaks kohe kõrvale hariduse teema. Selle omandamine on vabatahtlik ja kui valitakse elukutse, kus ei lähe vaja kõrgharidust, siis milleks end sellega koormata. Räägiks parem haritusest. Haritus, see peaks olema iga inimese puhul loomulik asi ja sellel teemal ei peaks üldse peatumagi. Kuid siiski. Need samad madalalaubalised kommentaarid väljendavad vastupidist. Infoühiskonna järjepidev areng takistab inimkonna mõtlemisvõime arengut. On eriti populaarne kirjutada kommantaariumisse solvanguid. Veel populaarsemaks on muutumas anonüümsete küsimuste küsimine. Internetileheküljel ask.fm olevad küsimused on ületanud igasugused piiri. Puudub elementaarne viisakus ja see liigub sujuvalt edasi reaalsusesse. Varsti ei tajuta, kus jookseb virtuaal- ja reaalmaailma vahe. Kui virtuaalmaailmas on sul veel võimalus jääda mingil määral anonüümseks, siis reaalses elus räägitakse näost näkku ja kui ei tajuta, et jutt ei ole kombekohane, siis on inimese mõttemaailmas korralik viga sees. Kust selline viga tuleb?
Artikli «10 peamist põhjust, miks eesti mees endale naist ei saa» ilmumisel ootasin ma meeste vastukäiku, kuid ei näinud ette, et sellest võib kokku tulla rõvedus, mille põhjuseid ma nüüd lahti üritan mõtestada. Järjeloost oleks pidanud tulema argumenteeritud vastukäik naistele. Läks hoopis vastupidiselt. Kui pillutakse üksteist jubedate väljenditega, siis millisest argumenteeritud arutelust me rääkida saame?
Inimsuhted peaksid sarnanema justkui vabaturumajandusele ja selles on konkurents alati tervitatav. Konkurents inimsuhete valdkonnas on väljunud kontrolli alt. Üritatakse kõigest väest naabrist paremad olla. Kui saaks veel kellegi ninali lükata, siis saaks päeva õnnestunuks lugeda. Eestis elab hinnanguliselt 1,3 miljonit inimest, mida on väga vähe. Kui see väike arv inimesi veel üksteise vastu viha peab, siis elaks iga inimene nagu enda riigis. Elad siis isolatsioonis, ei lase kedagi endale ligi. Kõik mured hoiad endale ja rõõme pole ka kellegagi jagada. Küsimus on selles, kas sellise eluviisiga neid rõõme üldse tekib? Mõnikord tuled oma tsoonist välja, et minna luurele ja vaadata, kuidas naaber elab. Kui naaber paremini elab, siis tuleb ilmtingimata talle käru keerata ja kui see õnnestub, siis on lõbu laialt. Mis põhjusel on vaja üksteisega vaenujalal olla? Kas tõesti kadedus on nii suur?
Tähelepanu keskpunktis on ainult materiaalsed väärtused. Kogu elu ringleb ainult raha ümber. Kui keegi üritab rääkida vaimsetest väärtustest, siis vaadatakse talle pea viltu otsa ja arvatakse, et ta on kõrgelt kukkunud. Kui poliitika on muutunud juba «ärapanemiseks», siis väga ma ei imesta, miks on see tendents jõudnud ka lihtrahva sekka.
Mida võib sellest järeldada? Eestlane on seltskonnas kinnine ja vaoshoitud (juhul, kui mängus ei ole alkohol), aga kui satub sotsiaalmeediasse, siis on kui lõvi. Rõvedusi lendab igasse ilmakaarde. Ma võisin küll teha natukene liiga eestlase olemusele, kuid usun, et ma palju ka ei eksinud. Need probleemid ei ole ainult eestlastele omased. Kogu maailmas on üks struktuurne viga – olla teistest rikkam ja ilusam. Lihtsalt eestlastes väljendub see väga selgelt.