Prantsusmaal on tekitanud suurt poleemikat kohtuotsus, mille kohaselt pidi isa oma 9-aastasele pojale laksu andmise eest maksma 500 eurot trahvi, kuigi lapse füüsiline karistus pole sealmail seadusevastane.
Prantsusmaal sai isa pojale laksu andmise eest 500 eurot trahvi
/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
29. oktoober 2013, 14:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lapsevanem tunnistas oma tegu, kuid kaitses seda öeldes, et ta pole päri «tänapäevase lapsekasvatusmoega», mille järgi on vanematel keelatud lapsi korrale kutsuda. Laksu andis isa pojale, sest too ei kuulanud ta sõna, vahendab thelocal.fr.
Euroopa Lapsevanemate Ühing (UFE) koostas hiljuti uuringu, millest selgus, et 87 protsenti Prantsuse lapsevanematest on vähemalt korra oma lapsele laksu andnud. Sellest võib järeldada, et laksuandmine (tuntud kui la fessée) on Prantsusmaal väga levinud. Kuna Prantsuse lapsed käituvad laias laastus väga hästi, on see tõstatanud küsimuse, kuivõrd on laksu või paari andmine õigustatud.
Tuntud kasvatusteadlane ja blogija Cordelia Newlin de Rojas esindab aga vastasleeri, kelle sõnul sõltub laste hea käitumine paljust muust, kuid mitte mingil juhul füüsilisest karistusest.
«Taas kord on esile kerkinud küsimus, kas Prantsuse lapsed käituvad hästi, sest nad saavad laksu. Olles Prantsuse ja Anglosaksi kultuuriga tuttav, võin öelda, et selline lähenemine on liialt lihtsameelne,» märgib ta. «Ideaalse kasvukeskkonna loomine on väga keeruline. Prantsuse vanemad ei muretse seepärast, kas nad meeldivad oma lastele või ei. Nad ei ürita olla laste sõbrad. Nende silmis on lapsevanem hooldaja, kes tagab lapsele hariduse ja kasvatab tast vastutustundliku kodaniku.»
Cornelia sõnul tagavad head piirid laste ja vanemate vahel head suhted. Lapsed üritavad ikka neid piire ületada. Oleks rumal arvata, et jonnile järele andes muutub laps õnnelikumaks.
«See pole nii. Mulle meeldib meenutada analoogi lahtise uksega – kui sa tahad sellele nõjatuda, proovid enne käega, kas see liigub. Kui sa teed ukse lapse nina ees lahti ja ta toetub sellele, võib ta kukkuda ja tal kaob kindlustunne, mida sa ju nii väga soovid talle pakkuda,» toob blogija näiteks. «Lapsele pidevalt piire seades kasvabki temast hästi käituv inimene ja see pole kuidagi seotud sellega, kas ta saab laksu või ei.»
Reeglid on iseenesestmõistetavad
Prantsuse lapsevanemad ütlevad Cornelia sõnul lastele kergesti «ei» ning lapsed mõistavad, et konkreetne keeld kinnistab reegleid. Vanemad ei tunne keelates ka süümepiinu, sest nad teavad, et lapsed tajuvad vanema tundeid väga hästi. Ema ja ise süütunne ajab neid ainult segadusse.
«Selline arusaamatus on halb lastele, aga veel halvem lapsevanematele endile. Ma pole kunagi näinud, et Prantsuse lapsevanemad tsiteeriksid lapsekasvatusraamatuid. Seevastu Ameerika Ühendriikides puutub lapsevanem erinevate «ekspertide» teooriatega kokku juba alates sellest, kui rasedustest näitab positiivset tulemust. Vastuolulised teooriad ja arusaamad sellest, kuidas lapsi korrale kutsuda, ajavad lapsevanemaid segadusse. See õõnestab suuresti järjepidevust, mis ongi üheks võtmeküsimuseks lastele reeglite kehtestamisel.»
Cornelia märgib, et peamised reeglid pannakse kohe alguses paika ja ülejäänu lähtub juba põhireeglitest. See on küllaltki lihtne juhtnöör, ent sel on oma konks – mõnes kultuuris on järjepidevuse hoidmine palju lihtsam. «Prantsuse kultuur on üks neist,» nendib ta. «Siin hinnatakse lõunasööki ja puhkeaega. Prantslased on eluga enamasti rahulolevamad ja nad mõistavad, et vahepeal peab endale aega võtma. Ületöötanud, väsinud ja stressis vanematel on palju raskem endale kindlaks jääda kui laps jonnib. Ühendriikides hinnatakse individuaalsust ja isiklikku vabadust, kuid paradoksaalselt muudavad inimesed laste nimel oma elu. Õigem oleks isegi öelda, et mitte laste, vaid nende tulevaste saavutuste nimel.»
Ameerikalikus kultuuris arendatakse Cornelia sõnul pigem laste kognitiivseid võimeid, kuid üldine heaolu jääb tagaplaanile. Lapsi taritakse ka nädalavahetustel ühest trennist teise, kõigil on väga vähe vaba aega. Saavutustele keskendumine toob kaasa mitmeid halbu tagajärgi, sisuliselt tähendab see blogija selgitusel seda, et lapsevanemad soodustavad mässumeelsust ja lapsed saavad reeglitest valesti aru.
«Prantslased ei pea lastega vaidlemist õigeks. Seevastu Ameerika vanemad näevad piiride seadmisega ränka vaeva, kuid samas võivad lapse kuuldes kiita seda, kui hästi nende järglased osakavad ennast kehtestada ja kui järjekindlad nad on. Laps ei tea, milline käitumine on õige. Nende oskuste arendamiseks on oma aeg ja koht, aga selleks pole kodu,» usub Cornelia, kelle meelest on Prantsuse lapsevanematelt väga palju õppida ka teistes kultuurides. Laksu andmine ei ole aga mingi tegur, mida peaks seejuures õigeks pidama.