Miks ei tohi beebit ise istuma panna?

Linda Pärn
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Kes meist ei oleks näinud fotosid imikutest, keda juba esimestel elukuudel on pandud patjade vahele istuma? Selliseid pilte nähes loodan siiralt, et see on vaid hetke jäädvustamine fotoalbumisse, mitte beebi igapäevane asend, kirjutab füsioterapeut Maarja Säde lehel activebaby.ee.

Samuti on poodides saadaval suures mahus erinevaid beebi istumist ja seismist soodustavaid tooteid (Bumbo iste, hüppepüksid, käimistool jne). Noorele lapsevanemale annab selliste toodete olemasolu selge sõnumi, et ka tema lapsele oleks ilmselt vaja kõike poes pakutavat, sest loodetavasti aitab nende toodete kasutamine last arendada. Ja milline lapsevanem ei tahaks oma lapsele kõige paremat pakkuda? Kõik need poes müüdavad «abivahendid» ei pruugi aga lapse arengu jaoks olla parim. Järgnevas loos toon välja põhjuseid, miks ei tohiks lapsi varakult istuma asetada.

Lülisamba areng

Siia ilma sündides on beebi luud äärmiselt pehmed, seda on ka lapse lülisammas. Kui alustame lapse istuma asetamist varakult, pole tema kehatüve lihased piisavalt tugevad, et säilitada korrektset istumisasendit. Lihaste nõrkuse tõttu istuvad pisikesed beebid väga kumera seljaga. Kui igapäevaselt soodustada selja kumerat asendit, siis hakkab ka beebi lülisammas formeeruma kumeruse suunas ehk last võib tulevikus ohustada kumerselgsus (rinnakuossa tekib n-ö küür).

Harjumus

Loomulikult nõustub beebi lõpuks istumisega, kui te talle seda asendit tihti tutvustate – isegi kui see asend näib esialgu kohmakas ja ebamugav. Beebi on uudishimulik ning istumisasendis on ümbrust oluliselt huvitavam jälgida kui selili olles. Kui laps aga istumisasendit ei koge, ei oska ta sellest ka puudust tunda ja jõuab istumiseni siis, kui tema keha ja tema ise selleks valmis on.

Lapse motoorne areng

Kõik beebid on erinevad. Seetõttu tuleks jätta oma lapsele võimalus areneda omas tempos täpselt nii nagu tema keha on programmeeritud. Kui alustame lapse istumisasendisse asetamist varakult, siis tekib lapsel harjumus istuda. Kui aga lapsel on tekkinud harjumus istuda, siis võib laps jätta vahele arengus olulisi motoorseid verstaposte nagu näiteks pööramine, roomamine ja käputamine.

Siirdumisoskus

Beebid, keda on hakatud varakult istuma asetama, võivad istumist väga nautida, kuid ise nad sellesse asendisse minna ei oska, sest neile pole antud võimalust arendada selleks vajalikke oskuseid. Samuti ei oska nad sellest asendist ka ise lahkuda, juhul kui nad peaksid ära väsima. Kui istumisasendist proovib lahkuda nõrkade kehatüve lihastega laps, siis vaevalt ta seda ilma kukkumiseta teha suudab. See aga omakorda võib mõjuda halvasti beebi enesekindlusele ja turvatundele. Kui laseme lapsel ise harjutada istumisasendisse siirdumist ja sealt ära tulekut ning ei hakka teda sundima istumisasendis olema, siis on laps oluliselt enesekindlam ning kukub harvemini, sest ta oskab arvestada oma füüsiliste võimetega ning tal on võimalus ise valida mis asendis ta mängida soovib.

Istuv eluviis

Vaata korraks ennast. Kas sulle meeldib päevad läbi istuda? Tegelikult on selline asend kehale ju päris koormav, eriti veel siis, kui kehatüve lihased pole tugevad ning selg vajub kumeraks (nii nagu see varakult istuma pandud beebidel tavaliselt on). Palju arendavam on lapse jaoks liikumine – pööramine, roomamine, käputamine. Nii saavad tugevaks kehatüve-, õlavöötme- ja puusavöötme lihased. Ja mis kõige toredam – lapsel tekib harjumus olla liikuv ja aktiivne, mis annab positiivse mõju ka tema edasistesse eluetappidesse ja aktiivsusesse.

Lase lapsel areneda omas tempos! Ära võta lapselt ära võimalust selgeks saada lülisamba arenguks ja kehatüve lihaste tugevdamiseks vajalikke oskusi nagu seda on roomamine ja käputamine.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles