Naine24.ee korraldas lugejamängu, mille teeks oli stiiliapsud. Üleskutse peale laekus toredaid kirju ka lugejate enda piinlikest äprdustest, mille kokkuvõtet praegu loedki.
Lugejad toovad oma stiiliäpardused päevavalgele
11. oktoober 2013, 17:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui ma käisin veel algklassides, streikisin riiete vastu, mis ema mulle selga tahtis panna. Isepäiselt valisin salaja kõrge kaeluse ja kaeluselukuga vana tuhmsinise sviitri, mis ulatus põlvedeni ning varrukadki olid meeletult pikad. Möödusin garderoobis oma vanemast õest, kelle vanuses oli stiil ülitähtis, ja kuulsin, kuidas ta sõbrannad küsisid: «Kas see on sinu õde?». Ja nii ma käisin terve koolipäeva tähtsa näoga ringi.
***
Minu enda suurimaks stiiliapsuks, mis hetkel meelde tuleb, on retuuside vale kandmine. Tean väga hästi, et neid ei saa päris niimoodi kanda nagu näiteks teksaseid, aga ükskord siiski astusin ämbrisse, kandes neid pükse liiga lühikese kudumiga, mis tagumikku korralikult ära ei katnud ning stringijooned olid näha. Päeva jooksul sain ise apsust aru, aga polnud kohe võimalust riideid vahetada ning seetõttu laenasin sõbrannalt pluusi, mille sain katteks puusade ümber siduda. Kusjuures mäletan veel selgelt, et selle päeva hommikul astusin vasaku jalaga voodist välja. Enam sellist viga ei tee!
***
Anni
Olen oma teise poolega juba mõnda aega koos olnud ja kohtunud tema lähisugulastega. Augustis oli aga palava ilmaga üks tähtis sündmus - mehe Papa 85. juubel, kuhu oodati nii noori kui vanu sugulasi. Minule oli see eriti tähtis üritus, sest kõik kaugemad sugulased ootasid minuga kohtumist ja tutvumist. Leidsin suurepärase suvise õhulise valge kleidi, mis oli eest kroogitud lillemotiiviga, linasest materjalist ja üdini õhuke. Kui seda proovikabiinis selga proovisin, hakkas see mulle kohe meeldima. Seal oli üsna tuhm ja kollakas valgustus, kleit ei paistnud kuskilt läbi.
Papa juubel toimus nii ilusal suvisel päeval. Mõtlesin, et mis sobiks esmamuljeks paremini, kui see sama õhuline suvekleit ja punutud juuksed. Triikisin kleidi ära ja panin autosse, mees läks autoga vennanaise vanemate juurde ja mina sõitsin mootorrattaga järgi. Jõudes sihtkohta hakkasime riietuma ja avastasin, et mu imeilus suvine kleit paistab päevavalguses täiesti läbi. Oh õudust! Õnneks oli mul pitsiline valge pesu kaasa võetud, mis natuke silus olukorda. Mehele muidugi meeldis ja ütles, et ongi vanemale generatsioonile natuke silmailu. Mina aga paanitsesin, lasin kõik lähemal elavad nooremapoolsed naissugulased läbi helistada, et äkki kellelgi leidub kombinee moodi asja, mida kleidi alla panna. Kahjuks ei olnud ja mul ei jäänudki muud üle, kui oma läbipaistva kleidiga papa juubelile põrutada. Jah, kleit paistis läbi ja kõik uudistasid mu valget pitsilist pesu, aga loodan, et oma isiksuse ja iseloomuga jätsin ikkagi hea mulje. Vähemalt tagasiside oli positiivne hoolimata mu kleidist. Hiljem pilte vaadates oli siiski näha, et mu kleit paistis vägagi läbi ja mul on siiamaani sellepärast häbi.
Aga siit mõttetera - enne tähtsaid üritusi proovige alati õhukesi riideid ka päevavalguses!
***
Mai
Mul on ainult kaks hilpu, mida kanda: veniv, kuid liibuv varrukateta kleit ning lollikindla lõikega mustad sametpüksid. Nojah, mõned T-särgid muidugi ka, mida nende pükstega kanda. Olen kodune, hiljuti sain neljandat korda emaks. Aga mida erilist siis peakski kandma üks kodune ema? Või kui suur peakski olema noore ema garderoob, kellel pole vaja käia ei tööl ega ka näiteks ülikoolis? Emal on vaja mugavat kodust kleiti, millega enamus ajast päevas põlvedel titega toimetada ning pikki pükse, millega õues jalutamas käia…
Aga ei! Mina tahtsin end (loomupäraselt olen värviliste ja pitsidega rõivaste kandja) ka lihtsalt (edeva) naisena tunda ning oma abikaasale värske ja ahvatleva naisena mõjuda. Kuid kantud ja kulunud kleit ning läikivad sametpüksid ei toonitanud minu arvates ei minu naiselikkust ega ka pakkunud ahvatlust (mulle endale küll mitte).
Otsustasin stilistiga nõu pidada. Selleks tuli minna salongi kohale. Vestlesime, andsin teada, et olen riietumisega pahuksis mitte selle tõttu, et mul riiete ostmiseks raha polnud, vaid seetõttu, et ma poes käies olin valmis ostma samasuguseid riideid kui enne last. Olin siis 15 kilo kergem. Proovikabiinis tuli aga nutt peale, pilt oli kohutav. Satsid suurendasid veelgi mu kogu ning värvilised mustrid mu meeleolu ei parandanud. Teisisõnu olin pahuksis iseendaga, sest ma ei teadnud, mida nii suured inimesed kannavad ning millised tegumoed minu (lootsin ajutisi) lisakilosid pigem toetaksid. Andsin vihje, et kudumeid ma ei armasta.
Lubasin stilistil oma tööd teha, põnevust pidi tema sõnul jätkuma kohtumise lõpuni, kuni end justkui uue inimesena – ahvatleva ja värvikana - peeglist näen.
Mis siis toimus? Õhtuks oli mu juustesse põimitud erkpunased kunstjuuste triibud. Kandsin sukki, mille kummid oma ülesannet ei täitnud vaid aina alla libisesid. Mul olid plastmassist suured rõngakujulised kõrvarõngad. Väga lühike teksajakk ja musta-punasekirju plisseeritud vööga kleit. Kandsin kõrgendatud tallaga punaseid rihmikuid, mille kontsa kõrgus oli 12 cm. Tugeva meigikorra alt vaatas peeglist vastu uus mina. Pea neljakümneaastane naine oli muutunud ebapraktiliste riietega värvirikkaks (minu meelest odavaks) naiseks.
On täiesti võimalik, et stilist mu loomupärasust küll mõistis, kuid mu ümarust ega hetkeolukorda ei arvestanud.
***
Marilyn
Muidugi pole ma teab kui stiilne inimene, olen nagu noor ema ikka - teksad ja T-särk, mugavus ennekõike.
Minu kõige eredamalt meelesolev stiiliäpardus pärineb kooliajast. Ma tõsiselt arvasin, et väga šeff on selga panna valge-lillade poolvarrukatega pluus, kuhu peale tõmmata veel must kapuutsiga vest ning jalga tõmmata mustad (nii umbes 5 numbrit suuremad) kottis püksid. Kusjuures mina veel arvasin, et olen nendes riietes nii äge, kuid kui tagantjärele mõtlema hakata, siis ei saa aru, mida ma küll mõtlesin?!
Pean ära mainima ka tõsiasja, et selliste riietega suutsin ära käia ka oma onunaise 30. juubelil. Noorus on ikka ilus aeg.
***
Mari
Kuna olen alles 21-aastane, siis tagantjärele mõeldes ei olnudki see ju eriti ammu. Kui olin umbes 12-aastane, olid moes need nn kalamehemütsid. Niisiis omasin ka mina kalamehemütsi, sest ilma selleta ei olnud mõtet välja minna. Minu mütsil oli otsa ees ka krokodilli pilt. Eredalt on meeles, kuidas ühel õhtul oli meil sõbrannaga plaan kinno minna. Sättisin mina end kodus valmis - teksad, jope, väikese kontsaga kingad, krokodilliga kalamehemüts ning helesiniseks võõbatud silmalaud. Kui ema oleks tol õhtul kodus olnud ning seda vaatepilti näinud, oleks minul kinos ilmselt käimata jäänud.