Koolitaja Tiit Kõnnussaar: lemmiklooma rolli peres on raske üle hinnata

Sirje Niitra
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tiit Kõnnussaar
koolitaja ja perenõustaja
Tiit Kõnnussaar koolitaja ja perenõustaja Foto: Erakogu

Koolitaja ja perenõustaja Tiit Kõnnussaar ütleb, et pere lemmikloomad on emotsionaalselt iga pereliikme jaoks väga olulised. Mida aga teha, kui mõni pereliige muutub armukadedaks või pole lemmikloomaga rahul?

Lemmiklooma rolli peres on raske üle hinnata. Tegemist on väga olulise pereliikmega, kes pakub enda eest hoolitsejatele ehedat rõõmu, väljendades oma armastust ja rahulolu viisil, mida ükski inimene sama intensiivselt jagada ei suuda. Selline pere lemmik on kõigi jaoks emotsionaalselt väga oluline. Peale selle peab ta saama erilise tähelepanu ja kohtlemise osaliseks, kuna ta ei suuda oma vajadusi ise sõnadesse panna, ja nii juhtubki vahel, et sedavõrd erilise pereliikmega hakatakse arvestama palju rohkem kui ükskõik kelle teisega.

Paraku satub ohtu tasakaal igas süsteemis, kus üks liige muutub teistest tähtsamaks. Perekonnas tähendab see, et erilisel kohal olev pereliige hakkab saama rohkem tähelepanu, aega ja hellust kui teised, kes on sama tähtsad pereliikmed. Tema vajadustega tegeleb terve pere, tema on see, kellest sõltub, kuhu ja kui kauaks pere koos minna saab.

Tema järgi planeeritakse reise, väljasõite ja isegi jalutuskäike. On selge, et koera või kassi loomaaeda kaasa võtta ei saa. Kui perel, kellele külla tahetakse minna, on väike laps, kes koeri kardab, siis tuleb pere lemmik koju jätta või leida mõni muu lahendus. Nii võib sageli näha, et lemmikloom saab peres rolli, mida võiks tähtsuselt võrrelda imiku positsiooniga.

Teine ja täiesti reaalne oht pere tasakaalule tuleneb asjaolust, et täiskasvanute aeg ja tähelepanu on piiratud. Nii võib juhtuda, et lemmikule osaks saav eriline kohtlemine võib tulla lastele või partnerile antava tähelepanu arvelt – eriti neil aegadel, kus parterite suhted pole kõige paremad või on tekkinud probleemid lastega. Vahel võivad lapsed pidada lemmiklooma eest hoolitsemist tülikaks kohustuseks, eriti kui loom on peres olnud juba enne neid.

Rusikareegel ütleb, et kui kõik pereliikmed on sellega rahul, on kõik hästi. Kui aga peres on neid, kes mingil viisil hakkavad väljendama armukadedust või tunnet, et nad on vähem tähtsad kui lemmikloom – näiteks looma kiusates või tema eest hoolitseda unustades –, tasub mõelda järgmistele küsimustele.

Mida teeb loom perekonnas?

• Millist rolli lemmikloom peres täidab? Kas võib olla, et tema on see, kes saab endale kõigi pereliikmete helluse? Kas ta pakub emotsionaalselt keerulistel aegadel mõnele pereliikmele võimalust probleemidega tegelemisest hoiduda?

• Milline on lemmiklooma positsioon peres? Kui perepea tuleb koju, siis keda ta tervitab esimesena, keda teises ja kolmandas järjekorras? Iga loom teab, et selle järgi määratakse tema positsioon karjas.

• Kui suur on lemmiku roll võrreldes teiste pereliikmete rolliga üksteise jaoks? Kas lohutust ja tuge saadakse partnerilt või pigem lemmikult?

• Kas ta on võrdne pereliige, kellega arvestatakse sama palju kui teistega, või rahuldatakse tema vajadusi teiste arvel?

• Kas on olemas kokkulepitud süsteem, kuidas käib lemmiku eest hoolitsemine, kes millal mida teeb, ja kas kõik on selle kokkuleppega nõus? Kas igaühe ülesanded on talle jõukohased või tekitavad need asjatut stressi?

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles