Moeajakirjanik Urmas Väljaots kiidab luksuskontserne, kes jälle noortesse moetalentidesse panustavad. Üksnes nii ei muutu mood seisva veega luksustiigiks, märgib ta.
Moemaailm on uute tähtede ootel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba 1990. aastate teisest poolest on moeringkondades üks põletavamaid küsimusi algajate moeloojate-brändide rahastamine. Just siis muutus globaalne moeäri tundmatuseni. Tekkisid luksuskonglomeraadid, nagu LVMH, PPR ja Richemont, kes ajaloopärandiga moemaju kokku ostes kehtestasid luksusäris uued, turundusrahakoti paksusel põhinevad reeglid.
Moemaja loomine nõuab palju raha. Vähesed on suutnud rasked algusaastad üle elada ning iseseisvaks ja sõltumatuks jäädes suurema haardega jätkusuutlikuks firmaks kasvada. Erandlike näidetena tuuakse Dries van Notenit, Ann Demeulemeesterit, Isabel Maranti. Kuid nemadki jäävad pigem nišitegijaiks, kuigi moeringkonnas väga edukaiks disainereiks.
2000. aastate alguses oli tollane PPR, nüüd Keringi nime kandev Gucci ja Saint Laurent'i emafirma huvitatud täiesti uute moemajade põlvkonna pealekasvatamisest. Tänu nende investeeringule arenesid näiteks Alexander McQueen ja Stella McCartney üle maailma tuntud brändideks. Kuid viimase kümnendi jooksul on noorde talenti tulnud vähem investeeringuid, süüdlaseks majandusliku kriisi aastad.
Seetõttu ongi nii Keringi kui ka LVMH tänavused otsused investeerida noortesse disaineritesse märgilise tähendusega. Aasta alguses ostis Kering enamusosaluse Londoni uue põlvkonna ühe progressiivsema moelooja Christopher Kane’i firmas, samal ajal omandas LVMH tüki Prantsuse disaineri Maxime Simoensi ettevõttest. Selle tuules tuli septembris Keringilt uudis vähemusosaluse ostmisest Prantsuse-Ameerika disaineri, moetoimetajate lemmiku Joseph Altuzarra firmas ning äsja teatas LVMH investeerimisest Briti kingadisaineri Christopher Kirkwoodi ja moelooja J.W. Andersoni ettevõtetesse.
Kas majanduskriis annab järele – kuigi luksustööstus pole seda kunagi reaalselt tunda saanud – ja noortel disaineritel on lootust suurfirmade abiga muutuda tõelisteks moemajadeks? Kas sellegi kümnendi põlvkonnale saavad tekkida omad märgilise tähendusega moeloojad, nagu seda olid McQueen ja McCartney eelmisel kümnendil?
Loodame, et see on nii. Tõestuseks, et mood areneb ja ei muutu vaid seisva veega, institutsionaalseks ja pisut kinnikasvanud luksustiigiks.