Sibul on läbi aegade olnud kõige populaarsemaks ja kättesaadavaks taimseks ravimiks eesti rahvameditsiinis, kirjutavad Lia Virkus ja Maire Suitsu raamatus «Sibulad ja laugud».
Miks süüa sibulat?
/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
30. september 2013, 11:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küpsetatud sibulaga raviti paiseid, ville, koeranaelu ja teisi nahapõletikke, samuti haavu, eriti mädanevaid. Sibulad küpsetati ahjus pehmeks ja mahlaseks ja pandi siis valutavale kohale. Toorest ja küpsetatud sibulat söödi köha, kurguhaiguse, kõhuhaiguse, kõrvahaiguse, peavalu, külmetuse ja nohu puhul.
Ka tänapäeva meedikuid ei pane sibula rahvapärased tarvitamisviisid muigama, kuna neile on suudetud anda teaduslik põhjendus. Sibulas on leitud desinfitseeriva mõjuga eeterlikke õlisid ehk fütontsiide, mis lisaks pisarate tekitamisele on äärmiselt tugeva antibakteriaalse toimega. Ameerika teadlaste kinnitusel suudab sibul hävitada kõik tuntud toidubakterid, kuid kahtlemata on nende mõju küllaltki tugev ka haigusi tekitavatele mikroorganismidele.
Sibulas on leitud bioaktiivseid ühendeid, mis toimivad antioksüdantidena, aidates ennetada vähkkasvajaid, tugevdades immuunsüsteemi ning tasakaalustades vere kolesteroolisisaldust. Rohkesti on sibulas flavonoide, eriti kvertsetiini, mis muuhulgas toetab maksa funktsiooni organismi valvuri ja puhastajana. Eriti oluline on tõik, et sibula flavonoidide toime säilib suurepäraselt nii kuumtöötlemisel kui ka pikal ületalve hoidmisel. Lisaks sisaldab sibul rohkesti kiudaineid, mis soodustavad seedimist ja toetavad antioksüdantide positiivset toimet.