Ülemusega linnast väljasõit osutus hoopiski elamusterohkemaks sündmuseks kui karta võis. Lisaks meeleolukale seltskonnale ja ilusale loodusele ei tulnud puudust ka lahkhelidest. Suutmata leppida kapist välja tulnud luukerega, pakkisin juba laupäeva õhtul oma asjad tagasi kohvrisse ja palusin end koju viia.
Reedel väljasõiduks ettevalmistusi tehes tuuseldasin riidekapis sobivaid hilpe otsides sama säravalt nagu päike sinises taevas. Minu esimene mini-puhkus uue silmarõõmu ja tema sõpradega. Ideaalne võimalus põgeneda mõneks päevaks linnamürast ja üksteist tundma õppida. Asjale lisas vürtsi ka kibekärme kohtumine tema seltskonnaga, mis annab võimaluse nende tõelisele olemusele pilk peale heita. Mees on ikka oma viie parima sõbra keskmine, ei halvem ega parem.
Laskmata enda järel pikemalt oodata, krabasin telefonikõne järel oma väikse kohvri, lukustasin korteriukse ja seadsin sammud lifti suunas. All ootas mind väikebuss täis rõõmsaid nägusid, kellest kõige säravam tervitas kallistusega, juhatades mind vaba koha peale istuma. Automootori käivitamisel sai linnast väljasõit ametliku alguse, millepeale löödi kitarrile energilisemad hääled sisse koos ehmatavalt valju koorilauluga.
Kohale jõudes paistis silmapiiril idülliline vaatepilt mereäärsest rannaalast, millel paiknes ka meile elamiseks väike suvekodu. Bussist väljudes võttis igaüks oma pagasi ja lisaks mõne toidukoti, seades sammud suvila suunas. Uksepeal tervitas meid maja perenaine, kes oli ettevalmistuste tõttu päev varem kohale jõudnud. Igaüks juhatati nende magamisasemeni, mis minu puhul tähendas ülemusega toa jagamist. Muigasin veidi sellise korralduse peale, kuid ei hakanud tühjast tüli tekitama. Peatselt oli meestel õuele lõke tehtud, mille ümber kõik end mugavalt sisse seadsid. Meeldiv õhtu koos pidurdamatu laulukaruselliga, hunnikus vorstide ja lihaga. Oskamatusest nende traditsioonilisi laule kaasa laulda, istusin lihtsalt suu naerul end rütmi järgi õõtsutades.
Järgmise päeva lõuna ajal läksime randa liiva peale mereõhku nuusutama ja vaadet nautima. Kummalistel põhjustel läks jutt seltskonnas laste peale. Täpsemalt öeldes seisis üks paar silmitsi olukorraga, kus oli vaja nende tütrele järgmiseks aastaks sobiv õppeasutus leida. Ma ei pööranud sellele arutelule suuremat tähelepanu, sest lastetu inimesena oleks mõttetu olnud niisama kaasa targutama hakata. Lisaks vabandasin juba ette, et loen ühe silmaga raamatut. Olukord võttis teise suuna, kui naine küsis Ülemuselt, kuidas tema oma pojale sobiva kooli leidis. Ma jäin hetkega sõnatult otsa vaatama, millepeale saadi ka seltskonnas aru, et ta ei ole jõudnud veel mind oma eluga sedavõrd kurssi viia. Istusin veel tunnikese tühja pilguga raamatut silmitsedes, kuni ta ütles, et peame rääkima. Sellele järgnes pikk arutelu, kus ta üritas seletada poja eksistentsi tagamaid. Tuli välja, et tal on kuueaastane poeg naisega, kellega neil oli lühiromaan, mida ei saa isegi suhteks nimetada. Naine jäi rasedaks ja otsustas sünnitada, mille peale mees ütles, et vastutab koos temaga tagajärgede eest.
Kuulates tema seletusi, mõtlesin vaid, millal ta oleks sellest mulle ise rääkinud? Mul on hea meel, et tal jagub vastutustunnet pojaga tegelemiseks, kuid ma ei saa seepeale lihtsalt õlgu kehitada nagu tegemist oleks kodulooma olemasoluga. Inetumaks tegi olukorra see, mismoodi ma sellest teada sain. Ta oleks pidanud minuga kohe aus olema ja andma võimaluse otsustada, kas ma tahan kohtuda mehega, kellel on teise naisega laps või mitte. Mul ei olnud enam mitte mingisugust tuju nendega lõkke ääres lõõritada, mistõttu pidasin targemaks lahkuda. Pakkisin enda asjad kokku, vabandasin ootamatu reaktsiooni eest ja ütlesin, et vajan aega kõige seedimiseks. Teel linna ütles ka tema karmilt, et ei saa kohtuda naisega, kes ei aktsepteeri tema elu ja sealjuures ka poega.