Paar nädalat tagasi üllatasid kolleegid mind vihjetega, et meie ülemus üritab mulle muljet avaldada. Piinlikus olukorras silmi pööritades tegin nende naljad hetkega pihuks ja põrmuks, kuid mõtetesse puges sada küsimust selle võimalikkusest. Nüüdseks olen tema huvis veendunud ja suurest edevusest loovutanud isegi tükikese oma väärtuslikust uneajast, et hommikuti peegli ees rohkem aega veeta. Märka mind!
Tagantjärele viimase kuu aja peale mõeldes on ta minu läheduses tiirutanud nagu kass ümber palava pudru. Olen lihtsalt sinisilmne olnud uskudes tema südamlikku soovi aidata uuel töötajal keskkonda sisse sulanduda, jäädes ise samal ajal külmaks ja professionaalseks töötajaks. Kummaline oleks olnud end talle ka sülle visata, kuid lõunakutsete peale pidevalt eitavalt vastates näen, et olen oma ignorantse suhtumisega ta endast eemale peletanud. Nüüd, kus olukord hakkab käest libisema, hakkasin paanitsema. Kaotatud vara osatakse ikka hiljem paremini hinnata.
Suurest soovist tal mitte minna lasta, olen hakanud otsima võimalusi, kuidas temaga kontakti saavutada. Olukorras, kus seisan silmitsi tööalaste probleemidega, torman ta kabineti ukse taha, et kvaliteetset nõu küsida. Võtsin endale eesmärgiks näidata talle oma tugevaid külgi, ambitsioonikust ja tõsist ellusuhtumist. Sinna kõrvale lisan ka naiselikkuse ja tagasihoidliku flirdi, kohendades oma juukseid sõrmedega läbi juuste libistades. Sellest on saanud igapäevane kassi ja hiire mäng, mis on mu tegelikult üpriski kohmetuks muutnud. Ma ei tea enam, mis momendil kuidas käituda. Ühel hetkel säran, kuid teisel kipun hinge võtma igat äkilisemat käsutamist, mis lihtsamas olukorras oleks tavaline ülemuse ja alluva tööalane suhe. Mul on tunne, et see keerutamine on pannud mind teda samaaegselt imetlema ja jälestama. Kui ma meeldin talle, miks ta seda konkreetselt välja ei näita?
Oma peas pingsa analüüsimisega tegeledes jõudsin lõpuks endale meeldivaima järelduseni. Põhjendan tema ebaselge käitumise karmide tööalaste seadustega, mis kaitsevad alluvaid ahistamise eest. Olgu ta nii ürgmees kui tahes, kuid oma töötaja väljakutsumine võib San Franciscos tähendada seksuaalset ahistamist ja halvimal juhul viia kohtu kaudu valuraha välja nõudmiseni. Seega, mul ei jää muud üle, kui ta ise välja kutsuda. Eesti kultuuriruumis on rollid sugude vahel suhteliselt selgelt piiritletud. Naisepoolne aktiivsus viitab laias laastus litsakusele ja mehepoolne passiivsus tema vähesele huvile, kuid Ameerikalikku kultuuri sisse ahmides leidsin, et võin need tabud seljataha jätta. Unustades asjaolu, et tegemist on minu ülemusega, kirjutasin talle nädala algul Facebooki kutsudes ta endaga kinno. Nähes, et ta sai minu sõnumi kätte, kuid jättis sellele vastamata, tundsin end kui viimane hädaline tormisel merel.
Ja nii ongi... Härra ülemus jättis mu vastuseta, olles ka kadunud mitmendat päeva tööpostilt ja silmapiirilt. Oma mõtetes pakin asju ja otsin uut töökohta, hoides samal ajal hinges lootust, et ta üllatab mind lilledega, põhjendades oma eemaloleku peremurede lahendamisega. Öeldakse, et kui sa ei suuda otsustada, kuidas hetkeolukorrast edasi minna, tuleb abiks võtta kulli ja kirja viskamine. Sest momendil, mil oled mündi õhku visanud, tead südames, millist külge sa sellel näha sooviksid. Mõistsin, et oleksin pettunud, kui ta mulle ära ütleks. Seega teadsin ka, millist külge mina sel mündil näha sooviksin. Nüüd mul ei jää muud üle, kui loota parimat ja oodata. Vähemalt on teadmatuses istumisega ühel pool. Kas tegemist on kulli või kirjaga?