Paljud lugejad on valmis oma lapse rühmakaaslase teatripileti eest tasumisel aitama

Naine
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Panther Media/Scanpix

Eile kerkis üles teema sellest, et lasteaiakasvatajad seisavad silmitsi probleemiga, kus mõnel lapse vanematel pole paari eurot, et last teatrietendusele saata. Küsisime lugejatelt, kuidas sellise olukorra lahendama peaks.

Heategevuslik laat
Ühes lasteaias on korraldatakse igal aastal sügis- või jõululaat, müüakse laste joonistusi, vanemate toodud hoidiseid ja käsitööd. Lugeja ütleb, et kogunenud raha kasutataksegi just sellistes olukordades, kus on teada, et mõne pere laps ei saa osaleda teatrietendusel, mõnes huvialaringis. Lapsevanema sõnul kogutakse ühe laadaga umbes 300-500 eurot.

Omavalitsuse rida
Mitmed lugejad leiavad, et sellistele laste jaoks peaks ikkagi omavalitsus pisut lisaraha leidma, eriti arvestades seda, et lasteaedades jäävad teatrikülastuste hinnad paari euro kanti. Mikk kirjutab: «See on tegelikult ikka 100 protsenti kohaliku omavalitsuse rida. Kui on lapsed, kelle vanemad ei suuda lapse lasteaia või kooli ürituste eest maksta, peaks seda tegema kohalik omavalitsus. See süsteem peaks toimima lasteaia ja kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja kaudu otse. Sellised situatsioonid võivad olla vanematele piisavalt piinlikud, et ise mitte minna kohalikku omavalitsusse abi otsima. Ideaalis võiks teatri eest maksta kohalik omavalitsus, ning hiljem lisada selle summa lasteaia arvele. Need vanemad, kellel ei ole võimalik seda raha leida, seda rida oma arvelt ei leia. Selle tasub kohalik omavalitsus.»

Hoiupõrsas
Kommentaarides käis läbi ka ettepanek panna rühma hoiupõrsake, kuhu vanemad võivad soovi korral raha panna. Thomas kirjutab, et tema lapse lasteaias on see süsteem toiminud ja enne suvepuhkust on õpetajad lugenud üle allesjäänud raha ning ostnud lastele koogi või kringli.

Liiga suurejoonelised plaanid?
Mõnikord võib juhtuda ka nii, et asi polegi ülemäära vaestes vanemates, vaid selles, et üks seltskond eeldab väga suurejoonelisi plaane. Lugeja Kr ütleb, et oma esimest last lasteaeda pannes puutus ta kokku hullustusega, kus mõned vanemad soovivad kõike väga suurejooneliselt ette võtta. Näiteks tellida kõikidele ühesugused võimlemisriided, dressid, jalanõud, põlled jne. Kasvatajatele soovitakse teha kingitusi, mis maksavad 200 eurot, iga lapse sünnipäeva peaks tähistama suure peo ja kinkidega. «Ja ilmtingimata peab iga nädal lastel olema väljasõit või meelelahutus, mis võtab palju raha. Mina pean seda kõike lolluseks, sest palju vahvaid asju saab ise käepäraste ja odavamate vahenditega teha. Lastele väikesed piknikukorvid või kotid kätte ja matkale. Teine päev võiksid lapsed ise teatrisse mineku asemel teatrit mängida, olles ise näitlejad,» kirjutab Kr. Tema meelest ei tohiks ühiselt teatrisse, kinno või ekskursioonile minnes tekkida olukorda, kus mõnel lapsel pole võimalik minna. Kui üks ei saa, ei lähe keegi. Omavalitsus võiks tema meelest mõnikord aidata, kuid samas mitte ka alati.

Lihtsalt ei lähe!
Loomulikult leidus lugejate seas ka neid, kes leiavad, et igal juhul peaks olema sellise lõbustuse eest tasumine vaid lapsevanema rida ja kui raha pole, ei saa ka teatrisse. Lugeja kirjutab: «Aga siiski, elu on selline. Kui lapsena ei saa, on suurena motivatsioon seda ise saavutada. Kui lastele kõik ette kanda siis võivad nad suurena olla hoopis huvitud. Vanasti ka inimesed ei saanud kõike, lastel oli 1-2 mänguasja jne. Tänane ühiskond on liiga tarbivaks muutunud. Kõike peab lapsele võimaldama, aga lapsevanem peab selleks väga palju rügama. Kui lapsele ei saa võimaldada, siis laps jääks nagu vigaseks. Minu arvates see päris nii ei ole.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles