/nginx/o/2018/04/12/7777481t1hdec9.jpg)
Otsin viimased kaks kuud Tartus tööd ning tulemused jäävad aina kesisemaks. Kord on töötingimused enam kui ebainimlikud ning teinekord pakutakse jällegi miinimumtasu. Olen palju mõelnud inimestele, kes reaalselt peavadki selle alla 300 euro jääva summaga kuu läbi hakkama saama. Kas üksi elades on see üldse võimalik?
Kui juba korteriüür/pangalaen võtab tublid sajalised kontolt ning sinna lisanduvad aina tõusvad kommunaalkulud. Võrdlesin just eile paari aasta taguseid suviseid kommunaalkulude arveid. Kasv oli meeletu, ulatus üle 50 protsendi. Kas mu palk on nende paari aastaga sama palju kasvanud? Ei. Aga millega ma siis puudujääva summa katan?
Hiljuti võttis teles sõna Diana Klas, kes avaldas ka hämmastust, kuidas eestlased üldse ellu jäävad enda minimaalse kuusissetuleku juures. Ka tema tunnistas, et rabab mitmel tööpostil, et endale inimväärset elu lubada.
Milline on see kaunis inimväärne elu? Kas siis on inimväärne olla, kui saad kord kuus perega kinos käia või kord restorani külastada? Tean leibkondi, kes ei ole aastaid väljas käinud ning elavad eriliselt räämas pesades peost suhu.
Lugesin just enne ühe tarmuka ehitaja internetikommentaari, kes soovitas käed õige koha pealt välja kasvatada - siis olevat elu lill ning raha lausa voolavat ausa töötegija juurde. Ma ei nõustu selle hoogsa ehitajaga. Juba selles aspektis ei nõustu, et iga kodanik ei ole käeliselt osav. Mõni suudab ka lihtsaima ülesande korduvalt untsu keerata ning ei ole lihtsalt kuldsete kätega meistrimees.
Paljudel meie seast on enesehinnang pidevast virelemisest nii madal, et ei tule pähegi ennast arendama minna paremate töötingimuste nimel. Arendamise koha pealt veel nii palju: teatavasti pakub lahke Töötukassa tasuta koolitusi arvelolijatele. Mis aga minu lähisugulasele seal öeldi? Konsultant kinnitas, et sugulase valitud koolitus on mõttetu ning hetkel on juba niigi liiga palju selle eriala esindajaid Eestis. Tähtsat konsultanti ei huvitanud fakt, et inimene oleks soovitud koolitusega ka töö saanud. Tööandja ootaski veel, millal tööst huvitatu ka vajaliku kutse omandab.
Ja nii me sentide eest end müümegi. Kellel kuldseid käsi otsas ei ole, peab leppima riikliku miinimumtasuga, mida tööandja ka meelsasti pakub. Tehes sealjuures veel üllast nägu.