Millised olid talupere pulmakombed? I osa

Foto: SCANPIX

Suvi on abiellumiste aeg ning seetõttu vaatab Maablogi Eesti pulmatraditsioone läbi aja. Meie esivanemate pulmakombestikust saamegi täpsemalt rääkida 19. sajandi algusest. Sellest ajast pärinevad järjekindlamad kirjalikud ülestähendused, kirjutab Carl Robert Jakobsoni Talumuuseumi museaalse osakonna juhataja Pille Perner Maablogis.

«Elu saab sisu alles seal, kus inimese mõtlemine ja püüdmine mitte ainuüksi omaenese isiku peale ei sihi, vaid ka kaasinimeste õnnele ja hädadele laieneb. Seesuguseks tegevuseks annab perekond kõige kaunima võimaluse.» Carl Robert Jakobson

Meie esivanemad mõistsid abielu sõlmimise all kogu pulmatsüklit tervikuna. Noorte täisikka jõudmine ja sellega seotud kombed moodustasid pulmade eelloo. Samuti eelnesid pulmadele kosjad ja kihlus. Enne kosja minekut peeti ikka perekonnas nõu, keda noormees peaks kosima.

Olulisim nõue tulevasele oli tema töökus. Kosjade ja pulmade vahel pidi kositav neiu tulevases kodus mõned päevad töötama, sel juhul peeti silmas neiu virkust ja osavust. Ning võis ka peig pruudikodus miskit voodi alla visata ning nädalapärast kontrollida, kas voodialune pühitud või pühkimata. Pulmapidu ennast peeti abielu sõlmimisel tähtsamaks kui ametlikku kiriklikku laulatust. Laulatus üldiselt oli tagasihoidlik mõne tunnistajaga, pidu seevastu tormiline.

Pulmade ettevalmistamine

Pulmad olid eestlastel suurim talupoeglik pidustus üldse ning isegi rasketel aegadel on püütud neid pidada küllaltki toretsevalt. Harilikult kestsid need 2-3 päeva, jõukamates peredes aga sageli terve nädala. Pika peo tarvis aga vajati kogu sugukonna ja sageli ka naabrite abi. Pulmadele sai kaasa aidata annuste kogumistega veimede jaoks, toiduainetega pulmakotiga ja kingitustega noorpaarile.

Veimed

Veimede all mõistetakse pruudi poolt andide jagamist peigmehe lähedastele ja ametimeestele. Pulmaanni tagamõte oli nii maagilise kui ka majandusliku kontakti loomine kinkija ja kingisaaja vahel. Aja jooksul maagiline tagamõte taandus, kuid tava ise jäi püsima. Sai ju pulmapeol annetatavate esemetega näidata pruudi käsitööoskust ja osavust ning pruut kiitust ja laitust käsitööde kohta.

Keskmisteks pulmadeks pidi pruudil olema varutud kindaid üle 50 paari, vöid ning paelu üle 100, lisaks sukki ning muid riideesemeid. Muidugi ei tohtinud pruudi kaasavarast puududa ilus kirjaline vaip-sõidutekk, millele 19. sajandil lisandus ka vooditekk.

Pidulaud

Ka pulmalaua katmisel osutas kogukond abi. Pulma võttis iga perekond ühiseks tarvitamiseks toiduaineid kaasa. Vallalised toitu ei viinud, küll aga olid poistel viinad või õlu ühes. Kuna igapäeva toidulaud oli meie esivanematel küllalti kasin – aganaleib, silk, jahurokk jne, siis pidupäevadel söödi ja joodi kõvasti.

Tavaliselt valmistati pulmamajas toitu üsna ohtrasti ning pulmakott oli nii-öelda pulma-abiks. Kui argipäeval söödi aganaleiba, siis pulmapäeva puhul valmistati pulmaleiba. Vanasti peeti parimaks pulmaleivaks odrajahukaraskit, kakku ja odraleiba. Hiljem ka rukkipüülist magushapu leiba ehk peenikest leiba. Pulmaleivad võisid olla ka erilise kujuga ja kindlasti suuremad kui igapäeva leivad. Leiba pidi jätkuma kogu pulmaaja ning üks päts pidi kogu pulmapeo aja olema puutumatult pulmalaual. Uskumuse kohaselt pidi see tagama noore pere õnne ja peletama eemale toidumured. Leiva kinkimine tagas viljaõnne.

Enamasti viidi pulma ka liha, seda kas toorelt või suitsutatult. Mis looma liha viidi, erines piirkonna kommete kohaselt. Lääne-Eestis ja saartel söödi pulmas lambaliha-klimbisuppi, Kesk–Eestis seapead või kintsu. Seasink oli pulmatoiduks pea kogu mandril. Pulmalaud olla seda toredam, mida rasvasem oli pekk. Pulmakotist võis aga leida ka kala, kohupiima, sõira, kartuleid, piima, mune ja muud.

Toidu kõrvale joodi peamiselt odralinnastest õlut. Eriline koht oli soojendatud õllel, mis tehti meega magusaks. Mõnel pool lisati ka piima. Piirkonniti on teada, et soe õlu oli vaid naiste jook ning hiljem märkis ta pulmade algust ja lõppu. Hilisemal ajal olla õllesse veel pandud nisuleiva-, peenleiva- ja saiatükke ning suhkrut, mune ja koort. Uuemal ajal nimetati seda õllesupiks. 1870. aastatest on teated ka, et pulmades jagati kohvi. See komme levis küll kiiresti, kuid veel 20. saj algul on teada, et Võrumaal pakutud kohvi asemel kaerajahukörti.

Pulmategelased

Vanas traditsioonilises eesti pulmas on pruut ja peigmees kõigest ametlikud peategelased. Samuti oli kõrvaline roll abiellujate vanematel. Peategelasteks olid isamees ja kaasanaine oma abilistega. Isamees oli peiu poolsete pulmaliste esindaja, tema partneriks aga mõni mõrsja sugulane, vanem abielus olev naine. Abilisteks olid vallalised noormehed. Isamees oli kogu pulma jooksul nii juhi kui ka liidri rollis – tavaliselt oli selleks kõige võimekam ja lugupeetum mees peigmehe suguvõsast. Pruudi suguvõsa esindas kaasanaine, kes oli võimekuselt isamehega enamvähem võrdne. Nende ülesandeks ei olnud külalisi lõbustada, pigem olid nad rohke seotud rituaalse tegevusega.

Tähtis koht oli ka pruudivennal ehk veljel. Pruudivend viis läbi mänge ja tegi pulmanalju, tema ülesanne oli ka varastada pruut. Peiupoisid olid tegevad pulmarongis, söögilauas ja pruudi valvamisel. Pruuttüdrukud abistasid kaasanaist.

Pulmamuusikat tehti enamasti torupillidega, hiljem 19. sajandil lisandus ka viiul. Pillidega saadeti erinevaid tantse. Väga oluline koht tolle aja pulmades oli laulmisel.

…JÄTKUB (Talurahva pulmakommete II osas kirjutab autor lähemalt pulmatseremooniast ning 20. sajandiga saabunud muutustest.)

Meil, C. R. Jakobsoni Talumuuseumis käivad noorpaarid pulmapidu pidamas, pildistamas ning kama ja karaskit maitsmas, oli ju karask kunagi väga hinnatud pulmaleib. Samuti saadavad peigmehed ja pruudid mööda Pärnu jõge teele perekonnanimesid ning meie kurepuule seotakse lasteõnne tagamiseks paelu. Samuti on abiellujatel võimalus tellida jakobsonlik paaripanemine veskis, mil noorpaar saab kuulda Jakobsoni mõtteid õnnest ja abielust ning noorpaar teeb läbi ka proovitöö tubliks perenaiseks ning peremeheks olemise kohta.

Infot meie tegemiste kohta saab C. R. Jakobsoni Talumuuseumi kodulehelt www.kurgja.ee või telefonidelt 4458171 või 58600025.