Pirgit Toomel: kas ülemus lööb mulle külge või on lihtsalt sõbralik?

, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Vahetevahel mulle tundub, et töösisekorra eeskirjad kontori seintel varjavad ennekõike inetuid pragusid kui täidavad oma õiget eesmärki.

Memo, mille sisu peaks töötajatele käitumisreeglid sätestama, jäi ilmselgelt tüdrukule, kes kavaleri oma töölauda vaatama kutsus, märkamatuks. Büroo juhataja, kes esindusliku riietuse asemel kannab igapäevaselt T-särki ja botaseid, ei ole samuti nõutava etiketiga tutvunud. Lisaks kõigele ei hooli ühestki tabust meie firma omanik, kes mulle viimasel ajal üleliia tähelepanu on hakanud osutama ja ausalt öeldes julgustavate komplimentidega väga flirtiva mulje jätab.

Sellest on üpris mitu kuud tagasi, mil hakkasin endale sobivamat töökohta otsima. Hoides agaralt silma peal mitmetel tööportaalidel ja registreerides end värbamiskeskkonnas tööotsijaks ei läinud kaua, mil agentuur mind esimesele tööintervjuule kutsus. Aega nõudvad testid, edasi-tagasi jooksutamised ja lõpuks ettevõtte juhatajaga kohtumine lõppes meeldiva ametipositsiooni pakkumisega. Olles nüüdseks nende kollektiivis mitmeid kuid töötanud, kiidan oma valikut ja ettevõtte üleüldist sisemist töökorraldust. Ei saa mainimata jätta, et meeleolu tõstab ka äärmiselt atraktiivne ja julgustav ülemus ehk meie firma omanik.

Nii nagu omal ajal oli kooli rõõmsam minna teades, et näed enda salajast silmarõõmu, on ka tööl innukust ja entusiasmi rohkem, kui meeldiv inimene su tegemistel silma peal hoiab. Siinkohal ei ole ma veel aru saanud, kas meie ülemuse taktika on kollektiivi töökust utsitada õrnema sugupoolega flirtides, või on ta sama toetav, soe ja rõõmsameelne ka meesterahvastega. Olukorrast täpsemat arusaamist raskendab härrade külmem tagasiside kiidulaulule. Naisterahvad seevastu lausa säravad, kui nägus ülemus märkab nende püüdlikkust või kiidab välimust.

Minu seekordsele mõttekäigule andis hoogu meie büroo juhataja, kes silma pilgutades kommenteeris ülemuse viimase aja rohket toimetamist kontoris. Varasemalt olevat ta ainult kord nädalas turundus- ja müügitiimi koosolekutelt osa võtnud, osakondade juhatajatelt olukorra kohta aru pärinud ning seal samas ettevõtte juhtimise nende kätesse jätnud. Tema entusiastlik osavõtt igapäevatööst on aga uus nähtus. Arvestades, et ettevõtte müüginäitajad aina kasvavad ja äri õitseb, ei saa selle taga peidus olla ka uksele koputav pankrot.

Võib-olla kujutavad inimesed endale liiga palju ette ja ta on otsustanud enda aega hakata kontoritööga sisustama, kuid tunnistan, et ta on kohvipausidel minu vastu huvi üles näidanud väikeste küsimuste näol nädalavahetuste või õhtuste tegemiste kohta. Sügavamalt järgi mõeldes on ta mind isegi endaga lõunale kutsunud, kuid kiirel päeval pidin talle ära ütlema. Ise mõtlemata, et selle taga võis midagi rohkemat olla kui kollektiivne lõunasöök. Töötajad on ikka püüdlikumad, kui ülemus nendest lugu peab ja vastupidi. Sellega vabandasin välja ka tema julge sammu saata mulle Facebookis sõbrakutse. Hiljem sain teada, et töötajate sõbraks lisamine on pigem erand kui tava. Olles kogu energiaga pühendunud uude töökohta sisse elamisse, ei osanud kahtlustadagi, et tema käitumise taga võib olla midagi muud peale julgustava ja sõbraliku toetuse.

Siinkohal pean ütlema, et kõhklen siiski tema kavatsustes mulle külge lüüa. Kas tal oleks tõesti julgust panna pilk peale enda alluvale? Paljas mõte sellest tekitab küsimusi minu ametikohalt lahkunud eelmise töötaja tegelikest põhjustest töökoha vahetamisel. Ettevõte tavasid tundes tean, et vähemalt kõik töötajad on hoolikalt valitud läbi tööintervjuu büroo juhatajaga, mistõttu võib välistada tema naiste valiku töövestlustel.

Tegelikult tunnen end isegi meelitatult, kuid lihtne mõte sellest olukorrast tekitab tuhat küsimust. Isegi kui ta on minust huvitatud ja see on vastastikune, kuidas see mõjutaks meie tööelu? Kas me oleksime salasuhtes, varjates seda kõikide teiste töötajate eest? Suhte avalikustamisel kaotaksin lugupidamise enamiku kaastöötajate ees. Hukkamõistvad pilgud, sosistamised kohvipausidel jne. Mis saab siis, kui otsustame proovida, aga meie suhe untsu läheb? Ma ei jääks ilma mitte ainult mehest, vaid suure tõenäosusega ka töökohast. Kas see kõik ei ole mitte oma elu keerulisemaks tegemine?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles