Ma ei tohi kell 8.00 hommikul keha kohe kohviga rünnata. Teen pargis veerandtunnise ringi. Väga palju joosta ei saa, muidu lähen liiga peenikeseks. Nagu Itaalias kombeks, on hommikusöök minimaalne: roheline tee, paar küpsist ja õun.
Ooperilaulja Külli Tomingas – halbu inimesi mängimas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
11.00. Võtan noodid kaenlasse ja lähen nurgatagusesse baari. Siin veedan päeva ühe nauditavama hetke – cappuccino aeg! Laotan kriipsuraamatu lauale ja hakkan õppima Verdi ooperit «Sitsiilia vesperid» (eesti keeles tuntud pealkirjaga «Sitsiilia verepulm» – toim) Bergamo vabaõhukontserdi jaoks. Olen siin baaris koos teiste ühiskonnaheidikutega käinud neliteist aastat. Mehed teistes laudades informeerivad mind oma maailmast, et mida nad joovad ja kui palju. Mina näitan neile vastu, et on olemas sellised raamatud, kus sõnade asemel on mingisugused kriipsukesed, piirid, suured augud ... ja keegi pidevalt ümiseb nende aukude kohal.
Kahjuks on minu häälele, metsosopranile, seekord väike roll – olen teenija Ninette. Ooper on ikkagi patriarhaalse maailma toode. Naisi on seal tihti vähe ja nad on idealiseeritud inglid-ohvrid. Õnneks on vahel kontrastiks vaja kedagi, kes oleks nii-öelda reaalsem olevus. Kuna mul on madalam hääl, saangi tihti negatiivse või vanema tegelase rolli. Ehkki minu puhul on natuke kõhklusi alati jäänud, kas olen metsosopran või sopran.
Kuidas on lood mäluga?
13.00. Täna lõunastan Hiina restoranis. Söögikohti pole raske leida, sest elame Hiina linnaosa kõrval.
Koju tulevad töölised radiaatoritele kraane panema. Meil oli enne keskküte, aga nüüd peame ise reguleerima. Abikaasa (Milanos sündinud klaverimängija Luca Schieppati – M. M.) jääb koju nendega tegelema.
Pärast lõunat tuleb tunnike boamao faasi – seedimist. Luca töötab samal ajal internetis: organiseerib kontserte, konkursse ja konservatooriumi tegemisi. Kodus on harvaesinev vaikus. Saan kuulata kõrvaklappidega erinevaid Verdi versioone. Nii jääb meloodia- ja muusikastruktuur kiiremini meelde. Võin ühte lugu kümneid kordi järjest kuulata. Ehk on mul halb mälu?
14.30. Tavaliselt läheme sel ajal jalutuskäigule läbi pargi kesklinna raamatupoodi ja tagasi. Milano kuulus katedraal on meie kodust poole tunni kaugusel. Abikaasa spordiga ei tegele. Tema trenniks on retk kirjasõna või uute nootide järele. Istume raamatute vahel, otsime midagi, ja naaseme segaste ideedega.
Täna lähen üksi, kuna Lucal on homme lindistamine. Ta üritab tunnikese magada, sest pärineb kahjuks Unetute Vabariigist, nagu tihtipeale minagi.
Nooremana tundus mulle, et laulmine on väga vaimne töö. Kahjuks avastasin liiga hilja, et tegelikult on see ikkagi suuremalt jaolt füüsiline pingutus. Peab sportlase moodi treenima. See oli suur pettumus.
Täiel rinnal kriisis
Kell 16.00 istub abikaasa klaveri taha ja mina laulan teises toas oma asju. Meil on natuke anomaalne situatsioon. Korter on imepisike – vaid magamistuba ja elutuba. Köök on pea olematu, vannituppa suurem inimene ära ei mahuks. Oleme harjunud, nii et enam ei sega kumbagi paralleelse universumi helid. Laulan või proovin laulda neid rolle, millega tuleb rinda pista. Hiljuti pakuti Eesti Klassikaraadiole lindistada mõned aariad, harjutan ka neid.
Täna ei ole agent helistanud. Vahel palub ta mul ette laulma minna, aga enamiku tööotsi leian endale ise. Itaalia elab täiel rinnal kriisirežiimis. Nii mõnigi teater on suletud, etendusi kärbitakse hoogsalt. Mul ei ole siiski veel põhjust kurta. Mais oli seitse esinemist, mis on tegelikult minu jaoks peaaegu et liig. Hoida erinevaid programme üheaegselt peas ja vormis nõuab pidevalt vinnas kontsentratsiooni. Et end elusana tunda, katsun nihutada iga päev võimete, võimaluste ja taluvuse piire.
18.00. Harjutame koos abikaasaga. Ta loovutab mulle tavaliselt viimase tunni. On lauljaid, kes alustavad uue teose õppimist klaveri saatel kohe esimesest noodist ning neile teeb klaverimängija osade kaupa kõik puust ja punaselt ette, aga Lucal ei ole selleks piisavalt aega ega kannatust. Täna teeme natuke Verdit ja siis proovime Rossini aariaid.
Naabritega on hästi. Seal, kus Luca varem elas, oli nii, et nii kui ta käed klaverile pani – trrr! – kohe helistati. Hakati politseiga ähvardama. Aga omal oli televiisor nii vali, et kassid jooksid mööda seinu. Selle korteri valis Luca selle järgi, et all ega kõrval kedagi ei elaks. Meie kohal mängib teismeline poiss elektrikitarri. On juba aastaid sama kolme lugu mänginud. Nii et oleme tasa.
Mentaalne ihuarst abiks
Elu on kuidagi väga bioloogiline. Vajadused tekivad üllatavalt kiiresti. Sa võid seal vahepeal küll muusikut mängida ja nootidel turnida, aga siis on jälle bensiini ja muid proosalisi kavalusi vaja, et energiatellinguid üleval hoida. Abikaasa teeb kell 20.00 süüa – tema on see artistlik pool, kes loob. Mina koristan ja katan laua. Luca on gurmaanlikult nõudlik. Teeb nii suure innuga, et tomatiplekid säravad laes.
21.00. Igaüks läheb kikivarvul enda maailma. Istume arvutis. Luca mootor töötab palju kauem ja efektiivsemalt. Mina põgenen sellesse dimensiooni, mis mind tegelikult huvitab – professionaalsed mõtlejad, filosoofid ja kirjanikud. Eriti paelub mind kõik see, mis seostub keelekasutusega. Käin ka blogides ja piilun erinevate mõtlejate akendesse. Kui ise üles ei leia, siis minu «mentaalne ihuarst», vend, saadab ka Eestist pisut viiteid. Loen eelkõige itaalia keeles, Nabokovist Rortyni. Õnnepalu ja Krossigi olen ainult itaalia keeles lugenud. Kahjuks jääb tõsisemaks süvenemiseks liiga vähe mentaalset energiat üle. Valisin vist elukutseks selle, mida kõige halvemini oskasin, et selle õppimisele pühendada kogu elu. Loogiline, kas pole?
On kesköö. Magamine on kohati tülikas teema. Ükskõik, mida ma ka ei loe, hakkavad autorite mõtted mu peas endale impeeriumi rajama. Isegi kui loeksin «Winnie Puhhi», mõtleksin, et miks see Notsu ikkagi nii ütles!? Ja ongi öö rikutud!
Kes ta on?
Pärnus sündinud Külli Tomingas (41) läks Itaaliasse 20 aastat tagasi, et Piacenza konservatooriumis ooperilaulu õppida. Seitse aastat hiljem abiellus klaverimängija Luca Schieppatiga ja kolis Milanosse. Hiljem on ta veel õppinud Milano muusikaakadeemias. Nii nagu kõik lauljad Itaalias, on ka Külli Tomingas vabakutseline.