Värsked emad tunnevad tihti, et neid mõistetakse nende teguviiside ja valikute pärast hukka. Väga lihtne näide on imetamine. Kui toidad oma last rinnapiimaasendajaga, mõistetakse sind hukka, sest rinnapiim on lapsele ju teatavasti parim. Kui oma last avalikult imetada julged, koged ohtralt kõõrdpilke ja saad negatiivseid kommentaare. Tihti on kritiseerijateks just need emad, kes on teinud teistsugused valikud.
Blogija Kim Simon on emana kokku puutunud probleemiga, kus ta rinnad lihtsalt ei tootnud piima. «Kui ma oma last rinnapiimaasendajaga toitsin, kallasin ma segu alati rinnapiima säilitamiseks mõeldud anumatesse, et mu tutvusringkonna emad arvaksid, et ma annan lapsele välja pumbatud rinnapiima. Ma tundsin, et nad jälgivad mind ning ma tundsin häbi ja piinlikkust, et ma olen erinev.
Nüüd, kui ma toidan oma last rinnaga, saan ma alavääristavaid pilke kui ma avalikus kohas imetan. Ma tunnen, et kõik vaatavad mind. Ma tunnen häbi ja piinlikkust, sest ma olen erinev,» räägib Kim.
Simon leiab, et inimesed mõistavad liiga kergelt hukka neid, kes on teinud teistsuguse valiku. Et Ameerikas on august nimetatud riiklikuks rinnaga imetamise kuuks, alustas Simon omamoodi aktsiooni, et kahe poole vastandumist muuta.
Kuigi selle kuu eesmärk on tähistada ema rolli oma lapse toitmise juures, unustatakse Simoni sõnul sageli ära, et toetada tuleks ka neid, kes mingil põhjusel ei saa imetada.
Simon ja veel kaks blogijat, Suzanne Barston ja Jamie-Lynne Grumet alustasid aktsiooni «I Support You» (tõlkes: «Mina toetan sind»). Nad koguvad emadelt pilte sõnumiga, et kuigi naiste valikud võivad olla erinevad, ühendab neid kõiki oma lastele parima soovimine. Nad rõhutavad, et iga ema teeb otsused vastavalt oma võimalustele ning selle pärast ei tohiks kedagi hukka mõista.
Paljud emad on nõus ja meenutavad oma kogemusi. Ükskõik, mida nad ka ei teinud, tundsid nad ikkagi hukkamõistu. Ajakirjanik Lisa Belkin meenutab oma värskelt emaks saamist sõnadega: «Esimesed emaduse kuud ja aastad tekitasid minus tunde, et ma olen osaline näidendis ja kõigil peale minu on selle käsikiri. Nad teadsid täpselt mida öelda, neil olid kõik vastused ja mina üritasin improviseerida ning nendega kaasa minna.»
Selle asemel, et üksteist pidevalt hukka mõista, kutsuvad need kolm blogijat emasid üles üksteist toetama. See energia, mida emad kulutavad häbitundele ja «vigade» varjamisele, peaks minema lastele või perele. Või iseendale.
Simon kutsub üles kõiki emasid toetama, sest me ei tea, mis nende eludes toimunud on ning mis on need põhjused, miks on tehtud sellised valikud. Ükski ema ei peaks nutma seepärast, et ümbritsevad tema otsuseid ei mõista.
Ehk on aktsiooni kõige olulisem mõte hoopis see, et kõik ei lähe plaanitult. Kõik see, mida last oodates ette kujutasid ja milles kindel olid, ei saa ega peagi olema norm. Elu ja olukorrad teevad oma korrektuurid.
Vaata aktsiooni «I Support You» pilte SIIT.
Milline on sinu kogemus? Kas noorte emade valikuid mõistetakse liialt hukka?