Me oleme inimestena nagu mitmekorruselised majad, millest läbi jalutades üha kõrgemale jõuame. Kui me piisavalt pingutame, jõuame ühel päeval päris tippu, kus ootab meid auhind – tingimusteta vaikus ja rahu. Et selleni aga jõuda, tuleb kõigepealt tundma õppida ja läbi minna neljast alumisest korrusest, mis meelerahuni jõudmist oluliselt segada võivad, kirjutab Kaido Pajumaa oma blogis motivaator.ee.
Koolis õpetatakse meid nägema maailma iseendast väljaspool. Usun, et see on ka peamiseks põhjuseks, miks meie elus nii palju ängi ja valu on: meid on õpetatud otsima kõigele lahendusi väljastpoolt, seega ei tule me lihtsalt selle peale, et oma tähelepanule 180- kraadine «kannapööre» teha.
Lisaks sellele, et me ei tule ise selle peale, ei ole nimetatud pööret ka lihtne teha. Olgu selleks siis sissejuurdunud harjumused või inimlik reflektoorsus – iseenda sisemaailma märgata, seal toimuvaid protsesse ning nähtusi tähele panna ja nendega midagi reaalselt ette võtta on väga keeruline ja ebamugav. Et seda protsessi enda jaoks lihtsamaks teha, võime tagasi tulla eespool toodud maja-analoogia juurde, mis kujutab inimest viiekorruselise majana, mille tippu kroonib vaikus ja rahu – tõeline meelerahu.
1. korrus: Füüsiline tasand
Esimesel ehk füüsilisel korrusel elavad inimesed, kes samastavad end täielikult oma füüsilise kehaga. Küsides neilt, kes sa oled, lähtuvad nad sellest, kuidas nad välja näevad. Olgu nad siis mehed või naised, kogu nende maailm on üles ehitatud sellele, kuidas nad teistele välja paistavad.
Juhul, kui inimene on sündinud ilusana, võib sellel korrusel elamine mõnda aega üsnagi meeldiv olla, sest tänu välimusele pannakse teda palju tähele ning tal võivad tänu sellele isegi mõningad privileegid olla. Mäletan ise koolist, kuidas ilusad preilid imelikul kombel alati õpetajatega paremini kaubale said. Murelikuks võib aga olukord muutuda juhul, kui inimene hakkab kolmekümnendates aastates märkama, kuidas tema välimusele baseeruv identiteet teda enam nii hästi ei kanna. Tekkinud on esimesed kortsud ja palju värskemad ning ilusamad «õied» on tänaval õitsema hakanud.
Valdavalt füüsilisel tasandil elavaid inimesi on võimalik tuvastada selle järgi, et nad ei möödu mitte ühestki peeglist ilma sinna vaatamata (et iseendale oma identiteeti kinnitada) ja nad lasevad end hästi palju pildistada, et siis näiteks Facebooki vahendusel teistelt «laikide» kaudu oma identiteedile kinnitust saada.
2. korrus: Emotsioonide tasand
Meie inimeseks olemise teisel korrusel asuvad emotsioonid. Inimesed, kes valdavalt sellel korrusel aega veedavad, nimetavad end emotsionaalseteks ja peavad seda täiesti normaalseks (isegi, kui nad tihtilugu ise selle tõttu kannatavad).
Emotsioonide tasand on meie jaoks vajalik, sest emotsioonid on inimese liikumapanevaks jõuks. Küll aga muutuvad emotsioonid meie jaoks probleemiks, kui veedame enamuse ajast emotsioonide korrusel, mistõttu oleme justkui tuulelipp – niipea, kui mingi emotsioon kerkib, sellele vastavalt ka tegutseme. Tekib vaid küsimus, kuhu jääb meie vaba tahe püsida meelerahus ja tegutseda teadlikult?
3. korrus: Mõtete tasand
Nii nagu iga inimest mõjutavad emotsioonid, ei saa me üle ega ümber ka mõtetest. Kui emotsioonidest vabu hetki võib meist igaüks aeg-ajalt kogeda, siis mõttevabu hetki leida on juba raskem (pean silmas pikemat kui näiteks 3 sekundit ilma mõtlemiseta).
Mõtted on vajalikud ja möödapääsmatud, kuid probleemiks muutuvad need juhul, kui võtame kõiki oma mõtteid tõe pähe ja pakume nendele 5-tärni teenindust. Kui emotsioonidel on meile füsioloogiline mõju – kui ikka vihast keeme, on väga raske hetkega uuesti rahulikuks muutuda –, siis mõtete katkestamine on meie jaoks palju lihtsam. Piisab sellest, kui viime teadlikult mõtte teisele teemale.
Inimesed, kes viibivad enamuse ajast mõtete korrusel, ei leia lihtsasti meelerahu, sest mõistus toodab kogu aeg mõtteid juurde ja meil on kalduvus neid kõiki uskuda. Nii võimegi elada täielikus fantaasiamaailmas, luues endast, teistest ja kogu maailmast pildi, mis ei pruugi üldsegi tegelikkusele vastata. Kui sellele korrusele äärmuslikult läheneda, on kõikides meie hädades tegelikult vastutav just mõistuse korrus, sest ilma probleemile mõtlemata ei ole seda probleemi olemas.
4. korrus: Ego tasand
Ego tasandil viibivad inimesed, kes samastavad end virtuaalse minapildiga ehk mõttega iseendast. Kui esimese korruse rahvas samastab end ainult füüsilise kehaga, siis 4. korruse rahvas samastab end looga iseendast. Teisitiöelduna elavad nad Ego elu.
Tegelikult elame kõik valdavalt sellel tasandil, sest kellena me end ikka siin maailmas tajume kui mitte isiksuse ja persoonina? Siiski on põnev mõnikord meelde tuletada, et meie isik(sus) on ju ajas muutuv. Me ei ole täna see, kes me olime 15 aastat tagasi. Ja me ei ole täna see, kes me oleme 15 aasta pärast. Faktid, arusaamised ja uskumused muutuvad, nendega koos muutub ka meie arusaamine iseendast – meie ego, meie minapilt. Seega ei ole Ego püsiv, küll aga on püsiv see miski, kes 15 aasta tagust minapilti praegusega või tulevasega võrdleb ja Ego ebapüsivust teadvustab.
Me ei leia meelerahu, kui me teadlikult 4. korruselt kõrgemale ei pürgi. Et see aga juhtuda saaks, on vaja oma minapildist nn üles ärgata ja taibata, et mina isikuna (minu minapilt iseendast) ei ole mitte midagi muud kui vaid üks järjekordne mõte 3. korruselt.
Kui keegi võõras inimene meid esimest korda kohtab, näeb ta ainult seda, missugune me välja näeme (esimest korrust). Ta ei tea mitte midagi meist kui isikust, kuigi temaga võib kaasas olla keegi, kes tunneb meid juba 20 aastat ja teab täpselt, kes me isikuna oleme. Kuid ta teab seda ainult mõttetasandil – füüsilisel tasandil isikuid ei eksisteeri. Need eksisteerivad ainult meie enda ja teiste inimeste peas mõtetena. Ja see on järjekordne näide sellest, kuidas me usume mõtetesse ja võtame seda absoluutse tõena.
5. korrus: Meelerahu tasand
Viiendale korrusele satume hetkedel, kui unustame mõtted iseendast (mina olen, minu, mind, minule jne). Paradoksaalsel viisil on see ühteaegu väga lihtne ja samas ka väga keeruline. Ei ole ju keeruline mitte mõelda iseendast. Samas on keeruline end unustada, sest kaotades oma identiteedi, tekib tunne, et kaotame kogu maailma.
Meelerahu tasand on mitte-duaalne, sest sellel korrusel viibides ei koge me maailma meist eraldiseisvana, vaid viisil, nagu see maailm oleks meie sees – kõik on osa meist endast. See on tasand, millel viibides suudame aktsepteerida rahus kõike oma elus toimuvat, sest me oleme mõistusepoolse hindamise, mõõtmise ja võrdlemise virvarri hetkeks välja lülitanud. Sel tasandil viibides on kõik nähtused võrdsed (füüsilised objektid, inimesed, mälestused jne), sest meid kui isiksust, kes end nende nähtustega kuidagi seostaks, ei eksisteeri. Kuidas saaks miski meid häirida, kui kadunud on keegi, keda see võiks häirida?
Me elame kõikidel korrustel paralleelselt
Kõikidel inimestel on need 5 korrust esindatud ja me ei saa mitte ühtegi nendest vältida ega elimineerida. Meil on füüsiline keha, mille kaudu end realiseerime. Meil on emotsioonid, mis meile füüsilisel tasandil tegutsemiseks kütuse annavad. Meil on mõtted, mis lubavad meil neid tegevusi planeerida, analüüsida ja hinnata. Ja meil on ego, mis oma olemuselt ei olegi midagi muud kui mõte iseendast. Suur-suur mõte, millesse me ilma kahtlusteta usume, ja mis tagab meile teatud olukordades ka ellujäämise (psühholoogias nimetatakse seda eluterveks egoismiks).
Siiski on olemas midagi veel peale vormi, tunnete, mõtete ja minapildi. See miski on meelerahu, mida kogeme ehk harvemini kui sooviksime, aga mõnikord siiski kogeme. Jah, tihtilugu ajame 5. korruse meelerahu segamini 2. korruse emotsionaalse rahuloluga, aga üksikutel hetkedel (tihtilugu isiklikes ummikutes, kui oleme sunnitud elule alistuma) avastame, et lisaks emotsionaalsele heaolule on midagi veel sügavamat ja põhjalikumat, mis ei ole seotud meie saavutuste või läbikukkumistega, vaid on oma olemuselt juba rahulik.