Kui pimekohtingutel tekkivad piinlikud pausid sulle ebamugavust tekitavad, peaksid ehk hoopis vaikivale kohtingule minema.
Inglismaal koguvad populaarsust «vaikivad» kohtingud
29. juuli 2013, 17:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inglismaal on populaarsust kogumas uus trend- vaikivad kohtingud, kirjutab Daily Mail.
Sellel aastal tegevust alustanud kohtingufirma Shh Dating on Inglismaal nii populaarseks osutunud, et nad plaanivad oma tegevust juba ka välismaale laiendada. Firma loonud Adam Taffler ütleb, et paljud meist tunnevad end kohtingutel nii närviliselt, et vatravad liiga palju niisama või joovad end täis, selle asemel, et iseend vääriliselt esitleda või teisele inimesele tähelepanu pöörata. Taffler ilmselt teab, millest ta räägib, et sest oma tüdruksõbraga kohtus ta samuti ühel vaikival kohtingul. Ta leiab, et kui sa ei saa inimesega rääkida, saab tekkida side palju sügavamal tasandil ning need kohtingud on palju intiimsemad.
Korraga on kohtingusaalis 14 naist ja 14 meest, kõik väga erineva vanuse ning väljanägemisega. Pimekohtingul on mitu «ringi». Esimesel ringil antakse iga inimese jaoks üks minut, mil ei tohi omavahel rääkida, kuid võib žestikuleerida või häälitseda. Seejärel kordub ring, kuid nüüd ei tohi ühe minuti jooksul teha midagi muud peale üksteisele silma vaatamise. Kui need kaks ringi on läbi, märgivad kõik oma blanketis ära, kellega nad veel kohtuda sooviksid.
Kuid sellega asjad ei piirdu. Inimesed ei lähe mitte laua tagant laua taha, et seejärel minuti jagu teisele näkku jõllitada, vaid enne tuleb neil läbida mõned seltskondlikud mängud. Näiteks, kohalviibijatele antakse käsklus teise inimesega silmsideme tekkimisel hüpata ja «Oogly-boogly-oo!» karjuda. «Ma tunnen, et pole mingit võimalust, kuidas ma end selle õhtu jooksul veel totakamana näidata saaksin,» tõdeb eksperimendis osalev ajakirjanik Lucy Cavendish. Korraldajad selgitavad, et sellised harjutused aitavad kohalolijal leida sidet omaenda füüsilise kehaga ning need tähenduseta häälitsused näitavad, et on võimalik omavahel ilma sõnadeta suhelda.
Cavendish kirjeldab, kuidas esimesel suhtlusringil üksteisele žestikuleerides ja häälitsedes küsimusi ning komplimente väljendada üritatakse. Sul on ilusad kõrvarõngad. Kas sul on kass? Kas sa mängid klaverit? Mõne mehega väldib Cavendish pilkkontakti terve minuti jooksul, kuid nendib, et suudab pidada maha terve «vestluse» hobuste ja muusikainstrumentide teemal.
Üks kõrvalolev naine ei raiska üht minutit selleks, et pärida kassi kohta, vaid asub vastas oleva mehe kätt silitama ning teeb nurrumisele sarnanevat, mõnu väljendavat heli.
Teine voor näib olevat raskem. Sensuaalse ja võrgutava pilgu hoidmine võhivõõraga polegi nii lihtne. «Ma pingutan edasi, et kuid ma arvan, et ma näen välja nagu hullumeelne,» ütleb Cavendish. Mõned mehed teevad hoolimata palvest lihtsalt otsa vaadata endiselt rumalaid nägusid ning Cavendishi sõnul jõllitab üks mees teda sellise näoga, et naise meelest võiks ta vabalt sarimõrvar olla. Kuid see polegi vist kõige hullem, sest järgmine mees üritab oma huuli lakkudes, kahemõtteliselt kulme kergitades ja vaikseid oigeid tehes näida ülimalt seksikas ja võrgutav, kuid saavutab täpselt vastupidise efekti.
Cavendish ütleb, et talle siiski näis, et ta suutis kahe mehega teatava sideme saavutada ning tegelikult oli tal väga tore. Koju jõudes helistab ajakirjanik kohtingu korraldajale, et uurida, kas keegi soovib temaga veel kohtuda. Ta on ära märgitud nelja mehe poolt, kuid paraku ei ole tegemist nendega, keda Cavendish lootis.