Minevikus on sõna «distsipliin» olnud seotud eelkõige karistusega. Nüüd kasutatakse seda sõna pigem seoses laste kasvatamisega, ütleb psühholoog Diana Zande. Tänapäeval on üha enam vanemad, kes usuvad, et distsipliin pole oma tahte lapsele peale surumine, vaid põhimõtteline suhtumine kasvatusse.
Kui sa mõtled sõna «karistus» peale, kõlab see karmilt, aga mõtteline elukorraldus ja selle piiride paika panemine kõlab juba täiesti loogilisena, kirjutab Emmedeklubi.
Probleem on selles, et minevikus mõeldi distsipliini all tõesti karistust ja nüüd vanemad kardavad oma lapsi piirata või distsipliini peale sundida, et lapsed ei peaks kogema sama, mida nemad oma lapsepõlves tegid. Selle tulemusena puuduvad lapsel piirid ka nendes valdkondades, kus ta ei suuda ise enam toime tulla.
Negatiivse käitumise korral, tuleks last piirata, mitte teda karistada. Me aitame lapsel nende piiride sees olla tema ise ja see on lapse jaoks positiivse mõjuga. Selleks, et last positiivselt suunata, peaksid lapsevanemad kõigepealt oma käitumise üle vaatama! Kui nad on viisakad, on tõenäoline, et ka laps õpib sarnaselt käituma.
Näiteks, kui laps sind abistab, täna teda kindlasti selle eest. Ka lapse tunnustamine hästi tehtud asjade eest on juba distsipliin, mille käigus me õpetasime talle, kuidas tänada. On oluline, et ka vanemad ise püsiksid oma käitumises enda seotud normides, sest laps vaatleb vanemaid eeskujuna.
Näiteks, kui isa vannub sporti vaadates, on täiesti loomulik, et ka laps õpib sama keelt kasutama, sest laps ei saa aru, miks see olukord tavalistest reeglitest erineb. Laps saab aru, et isa ütles, järelikult võin ka mina nii öelda.
Seepärast soovitame hoida teil silma peal ka oma keelekasutusel, sest lapsed jäljendavad oma vanemaid.