Sõnal «kriis»on eelkõige negatiivne tähendus ning seetõttu üritavad vanemad lapse arengus kriise vältida. Tegelikult ei peaks me neid kartma, sest tegemist on lapse arengule vajalike üleminekuperioodidega.
Miks minu sõnakuulelik laps äkitsi muutus?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lapse uued vajadused arenevad, aga võimalusi nende rahuldamiseks veel ei ole, vahendab Emmedeklubi lastepsühholoog Alika Sorokina selgitust. Endised ressursid võivad vahel isegi segavaks osutuda.
Kriisi seostatakse negatiivse käitumise ja positiivsete muutustega, mis arendavad iseloomu. Sellisel perioodil käitub laps emotsionaalselt ebastabiilsemalt, ta muutub tujukaks, nõudlikuks, kangekaelseks, agressiivsemaks, ei ole vanematega koostöövalmis ning on väga emotsionaalne.
Nendel hetkedel on ka vanematel keeruline mõista, mis siiani väga sõnakuuleliku ja toreda lapsega juhtus. Mida ta tahab? Kuidas ma peaksin käituma?
Kriis aitab lapse isiksust uuele tasandile viia ja selline muutus toimub kõikide lastega. Muidugi, igal lapsel on see erinev ning sõltub paljudest teguritest. Määravaks on lapse individuaalsed iseloomujooned, vaimne ja füüsiline tervis ning temperament. On oluline teada, et ükskõik kui hästi vanemad oma lapsi ka ei kasvata, need etapid saabuvad igal juhul. Kui vanema mõistavad lapse vajadusi ja üritavad teda raskustest läbi aidata, läheb keeruline aeg veidi lihtsamalt mööda. Enamasti on lapse jaoks suuremaid üleminekuperioode kolm.
Esimese eluaasta kriis
Esimesel eluaastal jõuab lapseni arusaam, et ta on teistest eraldiseisev isiksus. Esimest korda elus seisab ta vastamisi täiskasvanute tahte ja ettekirjutustega. Lapsevanematele on oluline meeles pidada, et uudishimu, soov katsuda ja maitsta, on tema eas loomulik vajadus. Kui sa midagi keelad, ei saa laps sellest veel aru ja protestib selle vastu nutmise, jonni ja pettumusega. Tuleb meeles pidada, et su laps mõistab juba paljut, kuid ta ei tea veel, kuidas oma soove ja tundeid väljendada ning vanem peaks last selles aitama. Oluline on mõista, et lapse arengule on ümbritseva avastamine ja tundmaõppimine vajalik.
Kolmanda aasta kriis
Laps hakkab mõistma sõna «mina» tähendust. Selles etapis esineb palju jonni, soovi ja soovi enda tahet maksma panna ning vanemate jaoks on selline käitumine sõnakuulmatus. Laps hakkab sotsiaalselt vanematest eralduma ja loob enda iseseisvust. Vanemad peaksid kohtlema austusega 3-aastase soovi olla iseseisev. On oluline oma lapse valikuid ja arvamusi arvestada ning hinnata käskude-keeldude süsteemis ka tema vaatepunkti. Kolmeaastase kriis on väga sarnane puberteediea kriisiga ja sellest aitab kergemini välja tulla lapse ja vanemate vaheline tugev ning usalduslik suhe.
Seitsmenda aasta kriis
Kooliminev laps ei ole enam väike. Lapsevanem eeldab, et koos maailmapildi laienemisega peaks laps vastama ka suurematele nõudmistele ja ootustele, kuid lapse jaoks võib selline suhtumise muutus olla üllatav ning arusaamatu. Sel perioodil võib lapsel tekkida depressioon, viha, raev ning endasse tõmbumine. Vanemad peaksid mõistma, et lisaks lugemisele ja kirjutamisele peaks pöörama tähelepanu ka lapse vaimsele arengule.