Kui palju mõjutab meid meie välimus? Üks naine otsustas vastuse välja selgitada, loobudes meigist ning moekatest riietest.
Eksperiment: üheksa kuud ilma moekate riiete ja meigita
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kirjanik Lauren Shields nimetas oma üheksa kuud kestnud eksperimenti hirmutavaks ning vabastavaks, vahendab Yahoo Shine.
Pole ime, et naised oma välimust oluliseks peavad. Uuringute kohaselt tunneb 44 protsenti naistest end ilma meigita ebamugavalt. 33 protsenti kannab meiki selleks, et end ilusana tunda ning 11 protsenti seetõttu, et tunnevad ühiskonna survet vastata normile. Harvardi ülikoolis läbi viidud uurinud näitas, et jumestust kandvad naised mõjuvad usaldusväärsemalt, asjalikumalt ning meeldivamalt.
Shiledsi eksperiment on ekstreemne, kuid sellest on mida õppida. Enese välimuse eest hoolitsemises pole midagi halba, kuid kui ilma end üles löömata on raske kodust lahkuda, tasuks endalt küsida, miks.
Veel mõned aastad tagasi oli Shields nagu iga teine moekas New Yorgi naine. Iga päev Brooklynist Manhattanile tööle minnes nägi kauneid, stiilseid naisi, kes hoolitsesid iga detaili eest oma välimuses. Arvestades seda, et suuremal osal New Yorgi elanikest pole autosid ning liigutakse peamiselt jalgsi ning ühistranspordiga, on imetlusväärne, kuidas nad siiski kõrgeid kontsi kanda armastavad.
Shileds tundis, et ta kannaks justkui «täiskasvanu kostüümi» ja kadestas tänaval kõndivaid hasiidi päritolu naisi, kelle peade ümber olid keeratud sallid. «Need naised ei olnud moekad, nagu enamus teisi naisi, keda ma nägin. Nad tundusid olevat keskendunud millelegi muule, mitte sellele, kuidas trendikas olla,» kirjeldab Shields ja lisab, et ta tahtis ka tunda, et tema elus on oluline miski muu.
Kuigi Shields tajus pikalt, et tema igapäevane «üleslöömine» on lihtsalt poos, ei suutnud ta pikalt sellest lahti öelda, vaid hoolis liiga kaua sellest, milline ta välja näeb. «Ma avastasin end keset ööd mõtlemast, et kas ma olen lihtsalt paks, kas ma hakkan vananema või ma olen endiselt ilus,» meenutab naine.
Ta otsustas jagada ära suure osa oma riietest ja kogu oma meigivahendid. Järgnevad üheksa kuud kandis ta oma juukseid salliga kaetult, kandis riideid, mis olid lohvakad, ei paljastanud oma õlgu ega põlvi. Kui mõned üksikud erandid välja jätta, ei kandnud ta ka meiki ega küünelakki.
Kuigi eksperimendi jooksul koges Shields mitmeid kordi paanikat, suutis ta keskenduda sellel, mis on oluline. Kuid ta mõistis samuti ruttu, et tegelikult pole midagi halba oma välimusest hoolimisel, kui seda teha mõistlikult. «Ma mõistsin, et hästi väljanägemine pole tingimata halb, kuid kui sellest saab sinu identiteedi alus, teed sa sellega endale liiga,» ütleb Shields.
Irooniliselt saabus tema ellu õige mees just siis, kui ta lõpetas oma välimuse pärast muretsemise. Samuti ütleb Shields, et tema eksperiment läks korda väga paljudele naistele, kes tunnistasid, et nad on muutunud oma välimuse orjaks.
Eksperimendi lõpuks tõdeb naine, et ta jõudnud «iseenda kostüümini», mis on sobivaks fassaadiks tema sisemusele. Samuti leiab ta, et on imestusväärne, kui palju rohkem raha kulus tal üritades vastata kellegi teise standardidele.