Sõbranna korraldas möödunud nädalal suure tuhinaga oma tütre koolilõpupidu. Sisises ja vandus ning oli tõeliselt pahas tujus. «Ma ei taha kutsuda oma koju lollakat eksmeest ja tervet tema vahmiili! Ausalt! Ma pole aastaid nendega suhelnud. Nad on nii vastikud! Nad rikuvad kogu mu peo ära!»
Kujutasin juba vaimusilmas ette sõbranna suust lendavaid mürginooli oma ekssugulaste suunas, vingus nägu ja ühesõnaga, rikutud pidu. Hakkasin vaikselt nuputama usutavaid ettekäändeid, miks mul pole kohe kuidagi võimalik osaleda sellel «toredal suvepeol». Mitte miskit ei karanud pähe. Valisin teise strateegia. Nüüd on just see hetk, kui tuleb teeskluse õilis kunst troonile tõsta.
«Sa ei keera oma tütre suurt pidupäeva tuksi! Sinu isiklikud emotsioonid ja ego ei saa varastada temalt seda toredat päeva. Korjad oma uhkuseriismed kokku ja oled armastusväärne peoperenaine. Just selline, nagu oled oma parimate kamraadide seltskonnas. Keera oma vihakraanid hetkeks kinni. Pidu kestab vaid mõned tunnid,» jagasin pisut omakasupüüdlikke nõuandeid.
«Ehe eestlaslik hingesoojus ja külalislahkus on parimad, mida tean,» jahvatasin nii et suu suitses. «Eriti meie suguseltsis,» nähvas sõbrants.
«No vaata kasvõi meie tädi Estrit. Kas võib olla veel kedagi teist nii suure südamega inimest maamunal. Vahel oleme sellepärast ju suisa piinlikkust tundnud,» ei jätnud ma jonni.
Seitsme maa ja mere taga pikalt elanud sõbranna uus elukaaslane vaatas asja hoopis enda mätta otsast. «Siin Eestis elades ei tule mul meeldegi hõisata näiteks üle tänava naabrile have a nice day. Miks? Ameerikas tegin seda ju nii söögi alla kui peale. Aga siin hakkan kõhklema, enne kui nii olulisel lausel üle huulte luban lipsata. Mõtlen, kas minu soov tuleb ikka puhtast südamest. Kas soovin ikka üleaedsele kogu hingest muretut päeva?»
Halvemal juhul viib liigne analüüsimine lõpuks tõepoolest ka ehedate tunnetega koonerdamiseni. Samas, kui meile tõesti tundub, et asjad pole parimas korras, siis me lihtsalt ei ole nõus teesklema, et kõik on hästi.
Ah jaa, see sõbranna tütre koolilõpupidu. See kujunes vapustavalt rõõmukaks. Endised sugulased viibisid peol kaua. Eksämm pidas isegi pika ja südamliku kõne, kus kiitis ka võrratut peoperenaist. Veel ukselgi pöördus vanadaam ringi ja õnnistas sõbrannat sooja kallistuse ning korraliku musiga põsele.
«Issand, kui õudne, aga mul oli nendega tõesti tore,» ei suutnud sõbranna hiljem ära imestada. «Istusin öösel veel kaua üksinda rõdul. Tõstsin klaasikese kihisevaga oma tubli tütre terviseks. Ja ka meie toredate külaliste ning lõpuks loomulikult iseenda terviseks,» tunnistas ta.
Ega see polegi teab mis maailmaime. On siiski võimas tunne, kui teesklemine muutub ühel hetkel südamesoojuseks ning kõige krooniks veel ka täiesti ehtsaks ja puhtaks rõõmuks.
Muretut suve teilegi!