Rangema kasvatuskultuuriga ühiskonnas esineb hüperaktiivsust minimaalselt. Vabakasvatust pooldavates ühiskondades on ADHD muutunud sisuliselt epideemiaks.
Kas hüperaktiivsus on haigus või kehvast kasvatusest tulenev halb käitumine?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ameerikas on vähemalt üheksal protsendil kooliealistest lastest diagnoositud hüperaktiivsus ehk ADHD ning nad tarbivad ravimeid. Prantsusmaal on vastav protsent vähem kui pool protsenti, vahendab Emmedeklubi. Psühhoterapeut Marilyn Wedge selgitab, kuidas on Ameerikas epideemia mõõtmed võtnud haigus, Prantsusmaast mööda läinud.
Geograafiline haigus
Kas hüperaktiivsus on neuroloogiline häire? Üllatavalt sõltub vastus sellest, kus sa elad. Ühendriikide lastepsühhiaatrid peavad ADHD’d bioloogiliste põhjustega häireks. Hüperaktiivsete lapsi ravitakse psühhostimulaatoriga.
Prantsuse lastepsühhiaatrid vaatavad seda kui meditsiinilist seisundit, millel on psühhosotsiaalsed ja olustikulised mõjutajad. Selle asemel, et sümptomeid ravida, eelistavad arstid otsida põhjuseid, mis tekitavad lapses stressi. Nende hinnangul ei peitu põhjus mitte lapse ajus, vaid sotsiaalses kontekstis. Seejärel otsustavad nad, kas ravi aluseks võtta psühhoteraapia või perenõustamine. See lähenemine vastandub USA põhimõtetele, kus taandatakse kõik ajukeemia tasakaaluhäirele.
Vastupanu Ameerika lähenemisele
Sotsioloog Manuel Vallee sõnul loodi alternatiivne klassifikatsioon vastupanuks USA lähenemise populaarsusele. Alternatiivne klassifikatsioon avaldati esmakordselt 1983. Aastal. Viimati uuendati seda 2000. aastal. Prantsuse teadlaste klassifikatsioon keskendub laste sümptomite tuvastamisele, ning nende põhjustajatega tegelemisele, mitte ei peida haigusnähte.
Psühholoogide hinnangul käib Ameerika süsteemis «patoloogia» alla ka palju seda, mis on lapse normaalne käitumine. Ameerikas ei arvestata sümptomite põhjuseid, vaid kirjutatakse kergekäeliselt ravimiretsept.
Toit mõjutab
Prantsusmaa lähenemine arvestab hüperaktiivsuse sümptomite puhul toitumise olulisust, eriti asjaolu, et mõnede laste käitumine on halvenenud peale kunstlike värvide, teatud säilitusainete ning allergeenide tarbimist. Arstid ja hüperaktiivsusprobleemiga laste vanemad on väga teadlikud, toitumisharjumuste muutmine võib käitumist oluliselt mõjutada.
USAs seevastu keskendutakse ravis medikamentidele ja see julgustab arste ignoreerima toitumise tegurite mõju lapse käitumisele.
Lisaks on Ameerika ja Prantsusmaa kasvatusfilosoofiad üsnagi erinevad. Prantslased on nõudlikumad ja rangemad, et tekitada lastele turvatunnet. Samuti ei peeta mõistlikkuse piires vitsa andmist väärkohtlemiseks. Prantsuse terapeutide hinnangul on loogiline, et lapsed, keda on õpetatud oma käitumist kontrollima, ei vaja oma emotsioonide ja tegude kontrolliks vanemaid.