Naine24 ja Sony Entertainment TV lugejamängu teemaks oli seekord naiselikkus ja ilu. Selle kirja autor naudib päevi, mil saab end üles lüüa, kuid eeldusel, et see ei muutu kohustuseks.
Lugeja kirjutab: selleks, et end ilusana tunda, on vaja palju päevi, mil olla kole
17. juuni 2013, 18:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaatan oma kahetunnisest rohimisest musti küünealuseid ja varbaid, mis on sobilikud ühele rokaoinale, mitte õitsvas nooruses preilile. Seejärel libiseb pilk ekraanile, kus sätendab Heidi Klum, justkui Jumala enda naiselik kehastus. Iga juuksekarv paistab olevat eraldi lakutud, silutud, käed vahast valatud, riided õmmeldud tema enda nahaga ühte. Kaunitar.
Ilusad naised ei tekita mus kunagi kadedust, vaid imetlust. Kui ma näeks ekraanil samasuguseid rokaoinaid, siis poleks mul millegi poole püüelda. Samas mulle ei meeldi ka joonistatud naised - mitu sentimeetrit peitekreeme, mis võõbatud üle eri värvidega, et vaataja ei eksiks, kus on silm, kus suu. Aga hoolitsetud ja timmitud välimus - silm lausa puhkab!
Tean, et ükski haritud naisterahvas, kes tahab omada kuvandit kui tark ja intelligentne inimene, ei saaks kunagi öelda, et talle on eeskujuks Victoria Beckham, Heidi Klum või Angelina Jolie. No kuulge, nad on ju mingid halli massi ümmardusobjektid ja liiga mainstream, et neid eeskujuks nimetada. Palju intelligentsema mulje jätaks õhkamine Brigitte Bardot, Grace Kelly või hoopis vähetuntuma ja klassikalise nime peale. Eriti intelligentne olekski nimetada vähetuntud nimesid, sest kui sa räägid millestki, millest üldsus väga ei tea, siis paistad hirmus targana.
Aga vot mulle meeldibki just mainstream Victoria Beckham, Jolie või Klum. Nad on selle aja naised nagu minagi. Ma saan nende poole õhata ja võtta šnitti millestki uuest. Nemad on ju tegelikult põhjused, miks sajad tuhanded minusugused oma küünealused mustast puhtaks kraabivad, sõrad likku löövad ja linnavahel seksapiilist õhkuvad. Olgem ausad - me läheme alati massiga kaasa. Ja massi eeskujuks on ikka rikkamad ja tuntumad, meie aja ikoonid.
Mul on hea meel, et rikkad ja tuntud eelistavad üldjuhul hoolitsetud välimust. Nii on minulgi põhjust mõnel korral kuus linna sattudes end viimseni puhtaks kasida, ära lõhnastada, silmad ära värvida, juuksed soengusse sättida ja kontsad alla lüüa. Enda jaoks olen ma sama kena kui Beckham või Klum. Õnneks selliseid päevi pole palju ja need on jäänud mu jaoks eriliseks. Vahel piisab ka sellest, et nuusutan oma Diori Hypnotic Poisoni järgi lõhnavat salli, mille eelmise nädala linnatretil üll viskasin, et tuletada meelde, kui mõnus on olla vahel enda elu Hollywoodi täht.
Aga see juhtub ainult siis, kui mul on palju selliseid päevi, mil ma rügan oma aias, teen tööd, näen vaeva, vahin roidunult rokaste varvaste ja mullaste sõrmeküünte taga imeilusaid naisi ekraanil säramas. Selleks, et ilusana tunda, on vaja palju päevi, mil olla kole... ja kedagi, kes näitab, mis see iluetalon on. Olgu selleks siis Beckham või imekaunis tema sarnane iludus Tallinna linnavahel, keda ma salaja imetlen.