Kahe poja ema Hetlin Villak sõnab, et kuigi üksikemadesse suhtutakse tihti põlgusega, tunnistab tema, et poegi pole tegelikult üksi keeruline kasvatada.
Hetlin Villak: üksikemadesse suhtutakse tihtilugu põlgusega
8. juuni 2013, 12:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üksikema on meie ühiskonnas justkui väga tavaline nähtus, aga samas jällegi suhtutakse üksikemadesse tihtilugu põlgusega. Mina kasvatan üksi kahte poega, kellel on erinevad isad. Enamasti on keskmise inimese keskmine mõte sel juhul «pagasiga naine», «teise ringi naine» või minu puhul ju lausa «kolmanda ringi naine». Aga ma ei pahanda. Las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi.
Kui keegi küsib minult, kui raske on kahte last üksi kasvatada, siis teate, mul on sellele enamasti üks selge vastus: ei ole raske. Ainus, mis puudub, on mees, kelle kaissu õhtul pugeda või kes raamaturiiuli jaoks augud seina puuriks. Muus osas oleks lausa patt vinguda. Poistel on ju isad olemas. Isad, kes neid armastavad. Nad lihtsalt ei ela nendega koos.
Loomulikult olen mina paljude üksikemade arvates eelisseisus. Ma ei pea üürima eraldi korterit, vaid elan koos lastega oma ema juures. Eesti palgataseme ja hindade juures tundub ka täiesti ulmeline kasvatada üksi kahte last, üürida korterit, soetada toit lauale ja tagada lastele koduvälised lõbustused.
Aga ma tuletan meelde, et mina olen üks vähestest, kellel on vedanud, sest mul on kõrval nii toetav ema. Ehk on mu ema nii mõistev just seetõttu, et ka tema kasvatas mind üksi ja meile pole kasin elu ja rahapuudus võõrad nähtused.
Paljud üksikemad elavad minuga võrreldes aga hoopis teist elu. Nad peavad, hambad ristis, üürima pisikest korterit või elama sotsiaalmajas. Nad saavad lastele mõnikord vaid makarone söögiks pakkuda. Nende lapsed ei käi kinos nii tihti, kui tahaks, nad elavad toetustest ja annetustest.
Umbes kuu tagasi tegin lugu Toidupangast, käisime külas ka ühel üksikemal. Tema kasvatab üksi kolme last ja elab sotsiaalmajas väikses kahetoalises korteris, mis oli maast laeni kaste, asju ja pahna täis. Tegelikult seisid ühes toas kaks kunagi võrdselt positsioonilt alustanud üksikema. Kurbusega pidin tol hetkel aga tõdema, et minu kõrval olnud naise elu oli oluliselt hullem ja vaesem kui minu oma.
Sellistel hetkedel mõtlen alati, miks need emad ei otsi paremat töökohta, miks nad virisevad, miks nad kõiges ainult halba näevad. Ehk just sellised üksikemad annavad sellele sõnale halva maigu?