Ehkki õnnelikuks lapsepõlveks ja harmooniliseks arenguks vajab laps mõlemat vanemat, võib vahel siiski olla parem kasvada ühe armastava vanema hoole all, sest pidevad kodutülid mõjuvad igal juhul halvasti, teavad psühholoogid rääkida.
Üksikvanemad tulevad toime, kuid ihkavad ka tuge
8. juuni 2013, 11:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mu tütar, kes enne oli kogu aeg tõsine ja hirmunud, on nüüd naeratama hakanud. Meil kõigil on palju parem olla, sestsaadik kui isa lahkus,» vastab kahe lapse ema Kristi, kui temalt lahkumineku mõjude kohta pärin. «Isa käib lapsi sageli vaatamas, toetab meid rahaliselt ja me saame hästi hakkama,» lisab ta.
Kahjuks pole kirjeldatud pilt päris tavaline. Vahel langeb üksi lapsi kasvatama jäänud vanem lahkumineku järel sügavasse masendusse, hakkab ennast haletsema ja teist vanemat süüdistama. Mõned murduvad vastutuskoorma ja toimetulekuraskuste all sootuks. Ja siis on vaja kellegi abistavat kätt.
Pereterapeut Helen Alton on oma töös kokku puutunud nii ühtede kui teistega. Põhjusi, miks vanem on jäänud last või lapsi üksinda kasvatama, on väga erinevaid ja seega erinevad üksteisest ka olukorrad ja raskused, millega vanem võib kokku puutuda.
Vanema teadlik valik
On vanemaid, kes tulevad pärast lahutust hästi toime ja probleeme ei tekigi. Seetõttu ei meeldi psühholoogile ka kellelegi üksikvanema sildi külge riputamine. «Üksi last kasvatama võib vanem jääda mitte ainult pärast lahutust, vaid näiteks ka teise vanema haiguse, surma või välismaale tööle mineku tõttu. Üha sagedamini on üksinda lapse kasvatamine vanema teadlik valik. Ühine on vaid see, et ta peab toime tulema siin ja praegu. Kusjuures sageli saavad üksikvanemad lapse kasvatamisega palju paremini hakkama kui need, kes küll elavad paaris, kuid kaklevad pidevalt. Isegi kui lapsed ei näe ja ei kuule vanemate tüli, tajuvad nad seda väga valulikult,» ütleb ta.
Pereterapeudi sõnul on laste jaoks parim, kui lahutuse korral lõpetavad vanemad vaid oma mittetoimiva paarisuhte, kuid jätkavad koostööl põhinevat vanemlust. Sel juhul ei pruugi lapsed üldse kannatada, sest lapse kasvatamisel osalevad endiselt mõlemad.
Sageli vanemad ei teadvusta, et ka lapsel võib olla raske. Kodus, kus vanemate vahel on palju tülisid, võib lapsel olla vanemate lahutusega lihtsam toime tulla. Oluline on ära kuulata lapse mõtted. Vahel õnnestub emal või isal luua peagi ka uus toimiv suhe ja laps saab kasuvanemaga peres endale uue turvalise keskkonna.
Paraku võib lahkuminekuga kaasneda sissetuleku vähenemine. Selleks et hakkama saada, tuleb enamasti rohkem tööd teha, mis aga omakorda tähendab, et lapse jaoks jääb vähem aega. Nõnda «kaotab» laps pahatihti ka teise vanema.
Kui vanem on ülekoormatud, võivad suurematest lastest saada noorematele justkui kasuvanemad – üksikvanemaga peres jagavad lapsed alati rohkem võimu ja vastutust kui kahe vanemaga peres. Lapsi ei tohi vanemlike ülesannetega üle koormata, kuid nad võivad enda kanda võtta jõukohase osa töödest.
Samuti on hästi tähtis lähedaste toetus. Abi ja nõu saab küsida pereterapeutidelt, toimetulekuraskuste puhul tuleks aga pöörduda kohalikku omavalitsusse.
MTÜ Üksikvanema Heaks on ellu kutsutud selleks, et ühendada Eesti üksikvanemaid ning pakkuda neile eestkostet ja tuge. Portaal www.yksikvanem.com sündis 2009. aastal kahe vabatahtliku eestvedamisel, neist üks oli üksikvanem. Ehkki Eestis oli juba toona palju pereportaale ja peredele mõeldud tugiasutusi, oli üks haavatumaid ühiskonnagruppe, üksinda last kasvatavad vanemad, täiesti tähelepanuta. Nõnda hakatigi pakkuma tugivõrgustikku, infot ning juriidilist ja psühholoogilist nõustamist.
Kõnealuse mittetulundusühingu juhatuse liige Küllike Lillestik räägib, et tagasiside hiljutisele kampaaniale «Issi, kus sa oled?» oli väga elav, kusjuures oli nii kurjustamist kui kiitust. Tuli ka kirju üksikvanematelt, enamikus neist kurdeti majandusliku toimetuleku üle.
«Siinkohal saaks riik suuresti abiks olla, võttes vahendaja rolli või muutes seadusi nii, et elatusraha jõuaks üksi last kasvatava vanemani ilma suurema jõu- ja närvikuluta. Samas saame aru, et ega raha üksi ei päästa – inimesed on enamasti kodus isolatsioonis, nende suhted on sassis ja nad vajavad psühholoogilist tuge. Sealt tuli mõte alustada tugiperede programmiga,» selgitab ta.
Abiks tugipere
Ehkki projekt pole praegu veel rahastust saanud, tahetakse sellega kindlasti edasi minna. Otsitakse peresid, kes tahaks üksikvanematele toeks olla. Näiteks võib tugipere võtta mingiks ajaks üksikvanema lapse hoida või teha koos midagi toredat: minna spordivõistlusele või korraldada pikniku. «Ega raha pole enamasti anda, aga saab panustada emotsionaalselt,» lausub Lillestik. Tugipere täidab ankeedi ja MTÜ viib ta abivajajaga kokku.
Lillestik leiab, et rohkem tuleks süüvida üksikvanemluse põhjustesse ja neid analüüsida. «Muidugi on üsna suur hulk naisi, kes otsustanud lapse saada ilma mehega kooselu alustamata. Enamasti on nad asja läbi mõelnud ja teadlikult endale lapse kasvatamise eest vastutuse võtnud. Nemad on tagala kindlustanud ja saavad hakkama. Aga enamasti saab üksikvanemlus alguse sellest, et ei osata luua lähisuhteid ja olla intiimselt lähedased,» nendib ta.
Kui arvestada, et pooled abieludest lahutatakse, lagunevad seega ka umbes pooled vabaabieludest. Selle järgi jääb umbes 7000 last igal aastal üksikvanemaga peresse ja umbes 34 protsenti neist võib sattuda vaesusriski (sissetulek alla 87 euro ühe lapse kohta kuus).
Eesti statistika kvartalikirjas 2/2011 märgitakse, et Euroopa Liidu 200 miljonist leibkonnast moodustasid 2009. aastal üksikemad 3,7 ja üksikisad 0,5 protsenti. Eestis oli selliste leibkondade osatähtsus kaks korda suurem, üksikemade osakaal koguni suurim Euroopa Liidus ehk seitse protsenti. Ka üksikisade 0,9-protsendine osatähtsus kuulus suurimate hulka.
Lastevanemate liidu pereakadeemia projektijuht Meelis Resev tõdeb, et ametlik statistika on tõesti hull ja tasuks mõelda sellele, miks meie ühiskond üksikvanemaid juurde toodab. «Ehk peitub üks põhjusi selles, et elu on väga kiire ja maailm pidevas muutumises, kõik ei jaksa kaasa joosta,» oletab ta ja lisab: «Emaks-isaks olemist õpime oma vanematelt ja kui see eeskuju on halb, siis pole midagi parata – lapsed jätkavad täiskasvanuks saades sageli sama mustrit ehk kordavad vanemate vigu.»
Resevi sõnul on positiivne, et üksikvanemate probleemi on teadvustatud nii Eestis kui kogu Euroopas ja välja töötatakse toetusprogramme. «Olen käinud esinemas koolis, kus gümnaasiumiklassis oli 80 protsenti lastest ühe vanemaga perest, aga 60–70 protsenti on päris tavaline. Selleks ajaks, kui lapsed gümnaasiumi jõuavad, on paljud vanemad lahutanud, osa aga välismaale tööle läinud,» tõdeb ta.