Eesti Suhtekorraldajate Liidu president Aive Hiiepuu (Levandi) on kommunikatsiooni valdkonnas töötanud viisteist aastat ning teda tuntakse mitte ainult erakordselt pädeva erialainimesena, vaid ka tugeva sotsiaalse närviga, energilise ja säravatest ideedest tulvil naisena – kui Aive midagi ette võtab, siis ta selle ka ellu viib! Julgus ja söakus, millega see habras naine väljakutseid vastu võtab, võiks kadedaks teha nii mõnegi mehepoja.
Alates 2005. aastast juhib Aive koos abikaasa Andrus Hiiepuuga loodud kommunikatsioonifirmat LH Concept, mis tegeleb turunduse ja suhtekorralduse kontseptsioonide koostamise ja ellurakendamisega. Tööpõld on lai: lisaks lugematutele Eesti-sisestele projektidele on Aive istunud ühise laua taga tõeliste rahvusvaheliste ärihiidudega, teinud koostööd nii Põhjamaade kui ka Balti riikide firmade ja suhtekorraldajatega. Kuid Aivet iseloomustab ka tugev sotsiaalne närv ning pole kaugeltki juhus, et ta koos oma sõpradest mõttekaaslastega kuus aastat tagasi MTÜ Naised Emakakaelavähi Vastu lõi – need südid naised on vabatahtlikena organiseerinud Eestimaa eri paigus sadu loenguid, aidates seda rasket, kuid ennetatavat haigust rohkem teadvustada. Lisaks eelöeldule on põhjus, miks seekord just Aivega intervjuud teeme, seotud tema vaibumatu reisikirega, mis tähendab ennekõike avastusretki ja seiklusi teiste kultuuride, religioonide ja inimeste juurde.
Kas reisimisest maade ja merede taha unistasid juba lapsena või on reisikirg seotud mingi konkreetse elamusega?
See kõik algas tegelikult sellest, et kui mul oli aeg otsustada, mis minust pärast keskkooli saab ja mida ma õppima lähen, olid minu vanemad seisukohal, et laps võib teha, mis talle iganes meeldib. Kord istusime maal vanaema-vanaisa juures ja arutasime seda asja ning ma ütlesin, et tõenäoliselt lähen õppima ülikooli vene filoloogiat. Isa, kes oli muidu nii tolerantne, ütles: «Mis vene keelt? Vene keelt ei õpi meie peres küll keegi!» Aga mina olin lõpetanud Pärnus vene keele eriklassi, mul oli olnud super vene keele õpetaja Malle Šalda ja vene kirjandus oma sügavuses meeldis mulle väga. Vanaema võttis minu soovi kuuldes üllatuslikult hoopis teise hoiaku ja ütles, et kui ma ülikooli sisse saan, maksab tema mulle ise stipendiumi. Ja nii oligi, lõpetasin Tallinna Pedagoogilises Instituudis (nüüdne Tallinna Ülikool – autor) vene keele eriala ning selle kõrvalt omandasin ka inglise keele õpetaja kutse.
Ning vene keele valdamine tõi sinu ellu olulise pöörde, lennutades su sõna otseses mõttes laia maailma?
Just nii see oli! See juhtus esimese kursuse lõpus, mil avastasime grupikaaslase Kaiega ülikooli kuulutustetulbalt üleskutse tulla suvepraktikale lennufirmasse Aeroflot. Ema-isa, kes olid vaid üks kord elus lennukiga lennanud, ei olnud sellega päris nõus: mis mõttes stjuardessiks! Suvel lähed maale vanaisale-vanaemale appi, mitte ei lenda ei-tea-millega ei-tea-kuhu! Ega ma ise ka selles väga kindel olnud, aga vanaema ütles: «Issand, kui tore mõte ja võimalus!» Ja kuna tema oli pere arvamusliider, nagu nüüd on moekas öelda, siis läksingi kõplamise asemel stjuardessiks. Olgu öeldud, et ma polnud kunagi varem oma elus lennukiga lennanud.
Kuhu esimesed reisid sind viisid – üle laia «kodumaa»?
Absoluutselt, igale poole kogu Nõukogude Liidus: kaugele Siberisse ja isegi Kesk-Aasia riikidesse. Reisid olid väga pikad, mis tähendas, et kohapeal oldi paar päeva ja kõik oli seejuures kinni makstud – see oli noore inimese jaoks uskumatu elamus ja kogemus! Enne seda läbisime koolituse, näiteks õppisime õppeplakatite abil, kuidas kõrbes ellu jääda. Lennukid olid TU-134 ja JAK-40, seda õudset metallilõhna ja reisijate suitsetamisest tingitud õhupuudust neis ei unusta ma iial. Mu esimene tööpäev nägi välja selline: Tallinn–Kärdla–Kuressaare–Kärdla–Tallinn – «piimaring» –, nagu seda liini omavahel nimetasime. See tähendas kokku kaheksat ülelendu päeva jooksul, kusjuures teenindasin kõiki lende üksi, sest JAK-40-l oli üks pardateenindaja. Enne seda polnud ma päris lennukis seeski käinud, kuid ega lennuhirmu ei jõudnud tunda, käed-jalad olid nii tööd täis. Kui õhtul kõik need tiirud tehtud olid, tundsin end nagu kogenud stjuardess! Töötasin Aeroflotis kaks suve ning kui ülikooli lõpetasin, läksin sinna stjuardessina tööle. See oli väga põnev aeg, rahvusliku lennukompanii Estonian Airi sünniaeg (EA asutati 1. detsembril 1991 – autor). Töötasin stjuardessina paar aastat, seejärel läksin tööle Viru hotelli peaadministraatoriks. Hirmu või ebalust ei ole ma kunagi vastutusrikkal ajal kogenud, sest töötanud Frensis klienditeenindajana Tiina Tšatšua käe all, olin saanud juba ülikooli ajal hindamatu kogemuse.
Lennupisikust ei saavat lahti, kuidas sina loobuda suutsid?
Ega lennupisikust saagi lahti! Kuigi ma toona seda reisikirge nii otseselt ei teadvustanud, mõjutas see mind kindlasti. Lennunduses töötavad tõesti väga erilised inimesed, minu jaoks polnudki see niivõrd töö, kuivõrd suur ja põnev seiklus – mul oli au olla esimeste seas, keda Estonian Airis välja õpetati. Endiste stjuardesside kõrval oli umbes kahekümne viiene eesti tüdrukute punt ja meil oli oma Eesti lennufirma vormi kandes äärmiselt uhke tunne. Kuid kõik minu töökohad on loomulikul moel kasvanud välja eelmisest ja alati võtan sealt kaasa mõned väga head inimesed, kellega jään aastateks suhtlema.
Kas selle foonil ei tee sulle hingevalu olukord, milles meie rahvuslik uhkus praegu on?
See läheb mulle endiselt väga korda. Küsimusele, kas Eestile pole mitte oma rahvusliku lennukompanii ülalpidamine suur luksus, on minu vastus, et nii väikese rahvaarvu juures ja külmas põhjalas elada on üldse üks suur luksus ning peame Estonian Airi hoidma nagu kalliskivi. Kui meil oleks riigis kõik paigas ja suudaksime oma sisemisi varusid paremini jaotada, oleks oma lennufirma doteerimine meile jõukohane. See ei pruugi kunagi palju sisse tuua, kuid selle väärtus on muus: see on osa meie olemasolust, nagu ka keel. Suhtlus välisilmaga on Eestile hädavajalik, ja inimesed peavad saama liikuda.
Oma töö tõttu pead sinagi väga hästi teadma, kuhu suunas Eesti tervikuna liigub?
Eesti liigub küpse Euroopa suunas, kuid Eesti lööb nii mõneski asjas vanu Euroopa riike juba praegu üle. Näiteks riigiteenused: kui kiiresti meil asjad käivad ja kui lihtne see on! Meil on tulnud üle elada nii palju raskusi, ja raskused liidavad. Vana Euroopa on elanud suhteliselt turvalises kapslis. See on nagu organisatsioonis – kui sul läheb hästi, muutud laisaks. Kui sa pead aga olema kogu aeg vormis, selle nimel pingutama, läheb sul suure tõenäosusega hästi. Ka nendes ettevõtetes töötavate inimeste kogemused on palju rohkem väärt: nende silmad säravad, nad on otsiva vaimuga, nad peavad iga päev näitama üles loovust ja leidma lahendusi keerukatele olukordadele. Auväärsetes lääne korporatsioonides on inimeste töörida ülimalt kitsas, lahendused ette antud – seal pole pooltki seda mis meil, ja nii on see neil olnud juba mitu põlvkonda järjest …
Missugune on Eesti tee?
Me oleme oma tee Euroopa Liitu, eurotsooni liikmeks saades ja NATOga liitudes juba valinud. Need valikud on andnud suunised ja pannud peale kohustused, nüüd on küsimus, kuidas me suudame seda kõike ühitada ja jääda seejuures iseendaks ning viia ellu asju (vaatamata eurodirektiividele), mis meile on olulised. Peame endale kogu aeg meelde tuletama, et igavesi asju pole olemas. Kui me seda ei tee, oleme väga haavatavad. Meie ametnikud liiguvad paraku samuti selles suunas, et ajavad järjest kitsamat rida ega näe tihti enam tervikpilti. Küsimus on: kus on need inimesed, kes selle pildi kokku paneksid? Ja neid peaks olema palju, seda enam, et meid endid on nii vähe!
Palju on räägitud, et intellektuaalid ja erialainimesed on end teadlikult poliitikast taandanud ning seal juhivad protsesse valdavalt poliitkarjeristid.
Karjääripoliitikute domineerimine on äärmiselt suur oht ning see on poliitikat ja selle tegemist täielikult devalveerinud. Me ei saa neid inimesi ametnikena alahinnata, kuid kurb on see, et nad domineerivad ja neil on võimalus vastu võtta nii palju otsuseid ning et need otsused mõjutavad paraku kõiki. Suur häda on nende puhul sotsiaalse küpsuse puudumine, ent kui need inimesed midagi ütlevad, on see kohe esikülgede uudis ning selle kõrval unustatakse ära, või jäetakse tähelepanuta tunduvalt olulisemad teemad ja probleemid. Me oleme ise kasvatanud neid «kukekesi», kes kogu aeg kireda ja domineerida tahavad.
Kuid suhtekorraldajana on sinu töö ju sisuliselt sama: panna suurtele juhtidele õiged sõnad suhu. Me ei saa enam vastust inimeselt endalt, avalikkuseni jõuavad n-ö filtreeritud, juriidilis-poliitiliselt korrektsed sõnumid.
Minu töö on suurendada mõistmist, ja tõepoolest: aidata organisatsioonidel selgemalt formuleerida avalikkusele saadetavat sõnumit. Kui need, kelle suust me tahaks otse neid vastuseid kuulda, seda alati ise teeksid, tekiks sellest vaid suur segadus: nad ei saaks siis üldse oma tegelikku tööd teha, tihti räägivadki nad seepärast liialt sirgjooneliselt. Aga mida teeb meedia? Plaksutab õnnest käsi ja hakkab öeldut kohe tsiteerima, kontekstiväliselt kildudena avaldama. Näiteks suure korporatsiooni juhi, kelle firma aktsiad on noteeritud New Yorgi börsil, igal sõnal on kapitalistlikus majandusühiskonnas kahjuks nii tohutu kaal ning vastutus seetõttu tohutu. Oleme unustanud, et nõukogude ajal oli veel suurem filtreerimine ja vastused olid ka ette antud ning seda tööd ei teinud mitte suhtekorraldajad, vaid ideoloogiaosakonnad! Suhtekorraldaja on vaba inimene, ta on siiski ainult abiline, kes aitab ettevõtte strateegiate väljendamist või juhi mõtteid korrastada ja vormistada.
Milline on olnud sinu jaoks kõige hullumeelsem suhtekorraldusalane ettevõtmine?
See juhtus palju aastaid tagasi, kui veel Fontese erakoolis (nüüdne Audentes) koolitus- ja turundusjuhina töötasin. Kord astus uksest sisse üks vene keelt kõnelev ärimees ja ütles, et teil on siin ärikool ja et tal on Moskva lähedal Ivanovos suur kauplus, kus ta tahaks teha «hullud päevad» nagu Stockmannis. Meile anti aega kaks nädalat ja me tegimegi need «hullud päevad» Ivanovos ära – suuremat väljakutset enesele olnuks raske tahta! Mul on selgelt silme eest, kuidas istusime tolleaegse üliõpilasesinduse juhi Marika Tammega Balti jaamas Moskva rongi ja valmistasime sõidu ajal tööplaani ette. Muidugi ei oleks see kõik saanud võimalikuks ilma karismaatilise juhi Tea Varraku toetuseta. Tugevatel juhtidel on üldse mu elus olnud suur roll, kõik nad on jätnud minusse olulise jälje, tänu millele olen igat järgmist sammu palju kogenumana alustanud.Sel hetkel me isegi ei andnud enesele aru, kas tegu oli mingi turunduskampaaniaga või suhtekorraldusega, lihtsalt tegime paugust ära ja kõik.
See on seni jäänud sinu kõige pöörasemaks ettevõtmiseks?
Eks Armeenias pensionireformi ettevalmistamine oli peaaegu sama pöörane. See algas sellest, et olin juba Eestis tegelenud pensionireformi küsimustega ajal, mil Siim Kallas oli peaminister ja riigihanke võitis Peep Mühlsi käe all Hill & Knowlton, kus ma tookord töötasin. Kui Kaidi Ruusalepp aastaid hiljem mulle ettepaneku tegi tulla nendega (Nasdaq OMX) Armeeniasse pensionireformi nõustama, pidin nelja päeva jooksul Armeenia kultuurilist ja regionaalset eripära arvesse võttes «ehitama» neile sobiva mudeli. Algul ei arvanud armeenlased Eestist, kogu sellest võõraste ja võõras keeles (kogu suhtlus toimus inglise keeles) õpetamisest suurt midagi. Nad ei teadnud tuhkagi ei PR-firmadest ega suhtekorraldusest, kuid pärast minu ettekannet olid nad surmkindlad, et just seda imeasja nad vajavadki! Hakkasin Armeenia valitsuse nõustajana tööle Euroopa Liidu esinduses, poolteist aastat elasin ja töötasin iga kuu kaks nädalat Jerevanis ja ülejäänu Eestis, et hoida elus oma siinseid projekte. Sellest ajast sain endale kaasa eluaegsed sõbrad, kellega olen terve Armeenia läbi sõitnud. Üks megaelamus kõikide teiste kultuurilooliste kohtade kõrval oli öine väljasõit nõukaaegsesse Byurakani tippobservatooriumisse, kus vaatasime hiigelteleskoobiga Saturni.
Kui kiirelt sa n-ö läbi hammustasid, kuidas sellise kultuuri ja ajalooga riigis nagu Armeenia asjad käivad – kiiret taipu on sageli vaja ka reisides, kas pole?
Muidugi! Sealgi on süsteemid ja struktuurid olemas, aga need töötavad lihtsalt teistmoodi kui meil läänes. Läänlaste arusaam, et asjad peavad kõikjal maailmas käima nii nagu neil ning et kõik peavad tegema nii, nagu meile meeldib, on väga tagurlik. Me hämmeldume või oleme suisa pahased, kui keegi talitab harjumatul viisil – see kõik on raisatud aeg ja emotsioonid, nautigem seda, et kusagil käivadki asjad teisiti.
Sinu reisisihid on sind viinud enamasti väga kaugetesse, eksootilistesse või isegi suisa ohtlikesse riikidesse ja paikadesse. Miks sa seal käid?
Kui me Andrusega tuttavaks saime, töötasin veel Estonian Airis. Oleme pika aja jooksul väga palju koos reisinud ja arenenud: Andrus töötab küll juhina, kuid on hingelt muusik, väga loominguline inimene. Tegelikult ei peaks me natuuri poolest üldse sobima, aga me täiendame teineteist suurepäraselt. Andrus on strateeg, ta vaatab asju nii: siin on elukaar, siin on maailmakaart, siin kalender ja eelarve. Selle järgi paneb ta paika reisid, kus me peaksime tema meelest elu jooksul ära käima. Kuni sa veel jaksad ja su jalad veel ei valuta, peaks ära käima kõige kaugemates paikades, rannapuhkuseni jõuame siis, kui võhm on väljas. (Aive naerab.) Algul ma ei adunud, et see on teadlik valik, kuid meil on kodus maakaart, kus on kõik meie reisid peal ja sealt nähtub, et nii see ongi läinud. Siis loeb Andrus pool aastat raamatuid, valmistab kõik ette, minu ülesandeks on kogu reisi korraldamine: piletid, viisad, hotellid, transport. Reisimine on mind meeletult õpetanud ja muutnud ülitolerantseks, mind ei üllata enam miski, pigem ma naudin kui kardan väljakutseid.
Mis hetkest sa tajusid, et suudad seda: lasta asjadel minna, elul kulgeda? Paljude jaoks jääb see elu lõpuni probleemiks ja teeb reisimise väga keeruliseks.
Enamik inimesi maksabki just seetõttu, et nad seda ei suuda, mitte reisi ja elamuste, vaid peavalu eest, mis reisiga kaasneb. Iga kogemus rikastab ja see sõltub ainult inimesest endast, kui «rikka» või «vaesena» ta reisilt naaseb. Meil jääb igalt reisilt maha häid sõpru-tuttavaid, kellega oleme hiljem kirjavahetuses, on neid, kes on tulnud meile Eestisse külla.
Kas on olnud mõni reis, mis on sind või sinu maailmavaadet sügavalt muutnud?
Iga reis muudab ja õpetab. Aafrika on mu lemmik, sest seal on kõige keerulisem ringi reisida igas mõttes, ent kui sa juba seal hakkama saad, siis pole enam miski võimatu. Aafrikas on füüsiliselt ja klimaatiliselt raske ning ka inimeste mentaliteet on teistsugune – nad on kõik nii lapsemeelsed, mis teeb asjaajamise keeruliseks, teisalt on see aga oma erilisuses ka nauditav. Aafrikas on kõik rohujuure tasandil ja ehe, kuid see väsitab kohutavalt. Aafriklaste lapsemeelne elule lähenemine erineb väga Aasia religioossest elukäsitlusest. Samas on Indias minu kogemuse kohaselt vaimsuse ja vaesuse vahekord 30 : 70. Kahjuks. Indias on väga palju ilusat, aga ka väga palju kurba.
Kust oled koju naasnud kõige raskema südamega?
Tiibetist. Lõhutud templid, nutvad kerjused … Enne ma uskusin, et kuna seal on nii tugev vaimsus ja eksiil, siis Tiibet kord veel tõuseb ... Nüüd, seal käinuna, võin öelda, et nad on nii tümaks tehtud, Tiibet on nii läbi imbunud Hiina kohalolust, mida suurendab veelgi raudtee, et nüüd on seal kõik läbi ... Birmastki olen tulnud ära väga raske südamega: kui tore ja armas maa, millised inimesed ja milline särav kultuur ning mis sellest kõigest on saanud! Ka Mali ei ole praegu enam kindlasti see, mis mõned aastad tagasi, mil Timbuktu lähistel kõrbes tuareegide festivalil käisime. Neil puhkudel tahaks appi karjuda! Maliga aga näiteks seostub ka üks äraütlemata armas ja soe kohtumine ning sõprussidemed. Seal kohtusin fantastilise eestlannaga, nüüdseks juba Eesti aukonsuliga Malis Eva Dialloga, kes on mulle nagu vanaema eest ja tema peab mind nagu oma tütreks (tal endal on kolm poega). Kui me Andrusega esimest korda Evaga südaööl Bamako bussijaamas kohtusime, oli see nagu filmis: valge naine mustas Aafrika öös vana päevinäinud Mercedesega ... Kuna oli jõuluaeg, siis oli Eva meie vastuvõtu puhul teinud hapukapsaid ning et meeleolu luua, pani käima vana VHS maki – esines TTÜ meeskoor, ja seal laulis Andrus! See oli uskumatu ja unustamatu hetk meile kõigile! Kui Eva Eestisse tuli, viisime ta TTÜ meeskoori kontserdile.
Missugusest kultuurist sul on olnud kõige raskem aru saada?
Kuna olen nõukogude aja laps ning mul puudub religioosne taust ja vastav haridus, siis tunnen, et selle puudumine tekitab vahel probleeme. Religiooniõpetus pole ju ainult religiooni õpetus, vaid ka hingekultuuri ja kultuuri õpetus laiemalt ning minu meelest me alahindame selle tähtsust. Aafrikas ei anna see puudujääk ehk niivõrd tunda, kuid neis maades, kus on tugev vaimsus, mis on ju alati usuga seotud, ei oska ma alati lugeda märke ega saa paljust aru. Kuna olen reisidel väga tagasihoidlik – õpitakse eelkõige vaadates ja jälgides –, ei ole ma suuri vigu teinud.
Kas oled sattunud tõelisse ohtu?
Ohtlikuks pean olukorda, kus on otsene oht mu elule. Aafrikas võid isegi autoteel surma saada, sest liikluskultuur on seal olematu. Kord sõideti meile lihtsalt otse laupkokkupõrkena sisse ja meie autojuht pandi vangi ning meil polnud, eemal tsivilisatsioonist, kuhugi minna, kaheksa päeva läks, kuni ta välja lasti. Kuid tragikoomilisi juhtumeid on ka lähemal ette tulnud. Kord oli meil president Lennart Meri väikelennuki ehk «metsavahi» (kuna see saab maanduda otse põllule) pardal ja lendasime Võnnu lahingukivi avamisele. Mina olin esindusstjuardess. Kohutavalt müristas ja lõi välku, lennuk lendas nii madalalt, et kõht puudutas juba kuuselatvu ja rappus kohutavalt. Mul oli süda nii paha, et ma ei suutnud üldse oma toolilt tõusta ja saatsin VIPidele tagareast kandikuid alkoholi ja suupistetega edasi. Kui lõpuks maandusime, oli ainuke asi, mida ma teha suutsin, end murule pikali visata. Lennartiga juhtus üldse toredaid lugusid: kord varahommikul küsis ta putru, aga ega lennukis VIPidele ju putru ei pakuta, vaid vahuveini ja peeneid suupisteid! Sellest päevast alates aga oli kõigil presidendi reisidel kaerahelbepuder olemas.
Oled olnud seotud mitmete heategevusprojektidega: emakakaelavähi ennetustöö ja SOS lasteküladega. Kas need on välja kasvanud sinu tööst või on sul selleks olnud mingi isiklikku laadi tõuge?
Eelkõige on need tulenenud minu tööst, kuid kõige pikemat aega – käib kuues tegevusaasta – olen olnud seotud emakakaelavähi teavituskampaaniaga. See sai alguse emakakaelavähi temaatikaga seotud projektist, mida juhtisin ning tänu millele sain sellest kurjast haigusest väga palju teada. Minu tutvusringkonnas oli palju noori naisi, kes olid selle teemaga samuti tavapärasest enam kursis ja kellele see väga korda läks. Võtsime punti naistearstid dr Kai Haldre ja dr Terje Raua meid sel teemal harima. Nad ütlesid, et kui saaksime oma entusiasmi ja oskustega selle haiguse ja olukorra teadvustamiseks eesti naiste heaks midagi ära teha, oleks see väga tänuväärne ettevõtmine. Emakakaela sõeluuringute tase oli toona äärmiselt madal. 2006. aastal lõime MTÜ Naised Emakakaelavähi Vastu ja otsustasime, et teeme seda tööd vähemalt viis aastat. Oleme pidanud sadu ja sadu kooliloenguid igas Eestimaa paigas, ilma et keegi oleks meid rahaliselt toetanud. Sel aastal andis sotsiaalministeerium meile esimest korda projekti toetuseks raha. Meie tugevasse sõpruskonda, kellega me neid projekte veame, kuuluvad näiteks Reet Roos, Pille Minev, Gerda Tammerik, Maret Soom, Heti Tulve, Gerly Kedelauk, Riina Odnenko, Egle Eller-Nabi jpt. Need on naised, kellega ma võin tõepoolest rindele minna kui vaja, ent me reisime samuti palju koos. SOS lasteküla aitan alati hea meelega, sest iga neile antud mõtte-nõu elluviimine loob vastutasuks ühiskonnas silmiavardavat ja heategevuslikku mõtteviisi.
Kas soov ühiskonda aidata on tulnud koos sisemise küpsusega või oledki sa oma loomult maailmaparandaja?
Maailmaparandamise soov võib sinus olemas olla maast madalast, kuid see arusaam ja vajadus tegutseda tuleb ikkagi koos sotsiaalse küpsusega. Eriti kui sa näed vaesust ja viletsust enda ümber. Pruugib vaid mõnikümmend kilomeetrit Tallinnast välja sõita, kui see kõik sulle vastu vaatab. Ka minu kodumaja vastas Eha tänaval (seal asub Eesti Punase Risti esindus – autor) asuvas supiköögis lookleb igal hommikul saba ... Sellist asja ei tohiks nii väikeses riigis nagu Eesti üldse olla!
Kas sinu jaoks on vahet, kus sa elad? Tahaksid elada looduslähedases kohas, sind maale ei tõmba?
Minu jaoks pole elukohal mingit põhimõttelist vahet. Praegu on mu elu Tallinnaga seotud, kuid tegelikult võiksin elada ükskõik kus riigis, ükskõik mis kohas – ma saaksin hakkama, linnas või maal. Minu jaoks on kusagil elamine seotud eeskätt praktilise lähenemisega: kus on parasjagu mõistlik olla. Muidugi peab inimesel olema eesmärk, mille poole ta püüdleb, aga tegevus ja teekond ongi eesmärk. Kest, mis su ümber on, tuleb ja läheb …
Peegel tänab koostöö eest Tallinna Botaanikaaeda.