Gümnaasiumi lõpuklassi õpilased teevad viimaseid eksameid ja on selle pärast, mis ees ootab, ühtaegu nii mures kui põnevil – kaugeltki kõik neist ei tea, mis saab edasi, aga neidki, kes on varakult sihte seadnud, ootab ees suur elumuutus.
Koolilõpetajaid ootab ees suur elumuutus
11. mai 2013, 13:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohtusime Pirita majandusgümnaasiumi lõpetajatega pärast inglise keele eksamit, et rääkida nende tulevikuplaanidest. Selgus, et noortel on olulisemad valikud juba varakult tehtud.
Esimesena tabasime Albert Weismani, kes ütles, et plaanis välismaale õppima minekut juba varakult. Ta läheb Inglismaale õigusteadust tudeerima, et siis tagasi tulla ja rakendada saadud teadmisi siin. Inglismaale suundub noormees seepärast, et tema sõnul on paljuski just Briti õigus ärimaailmas sõlmitavate lepingute aluseks. Õppetöö algab septembri lõpus ning suveks pole ta veel kindlaid plaane teinud – kas puhkab siinsamas Eestimaal või läheb kuhugi kaugemale reisima.
Ka Martin Saareväljal on asi klaar: «Kui hästi läheb, lähen juulis sõjaväkke.» Hästi-mineku all mõtleb poiss seda, et kool ikka saaks selleks ajaks korralikult lõpetatud. Nimelt pole nn suvistele kohtadele ajateenistuses sugugi lihtne saada, vaid sinna on konkurss, kuhu tuleb kandideerida. Kohe tahab ta teenistust alustada seepärast, et suvi ei läheks kaotsi. Martinile sõjavägi meeldib ja ta kavatseb kaitsejõududega seotuks jääda edaspidigi, eriti huvitaks teda välismaale missioonile pääsemine.
Välismaa meelitab
Thara-Liis Tull tahab samuti Inglismaale õppima minna. «Eks pärast eksamitulemuste teadasaamist selgub, kas saab või mitte,» ei ole ta plaani täideminekus veel täitsa kindel ja peab seetõttu 26. juunini pabistama. Võõrale maale mineku ees neiu hirmu ei tunne, sest see kolm aastat, mis ta mujal õppida kavatseb, pole kuigi pikk aeg ja Eestisse tuleb ta kindlasti tagasi. Ta soovib õppida kas turismindust või ürituste korraldamist ja usub, et Inglismaalt saab neil aladel hea hariduse, pealegi võimaldab see ka veidi maailma näha. Õppimine on seal tasuta, võõrsil elamist on lubanud pere toetada.
Triinu Tiits teadis juba 9. klassis, mida ja kuhu edasi õppima minna. Ta soovib minna Pärnusse kaugõppesse turismi ja hotellimajandust õppima, kuid kardab, kas sisse saab, sest kohtade arv on suhteliselt väike. Kui kaugõppesse ei saa, tuleb tõenäoliselt päevasesse õppesse minna, aga siis tuleb Tallinnast mõneks ajaks ära kolida, mida neiu eriti teha ei tahaks.
Edgar Tenison kavatseb jääda Eestisse. Ta on siinsesse lennuakadeemiasse astumisele mõelnud juba gümnaasiumi algusest peale, sest see elukutse on teda kogu aeg huvitanud. Suve mõtleb ta sisustada treenerina väikeste lastega laagrites käies – nimelt harrastab noormees Jaapani võitluskunste.
Pirita majandusgümnaasiumi direktori Rita Rummu sõnul aitab tema juhitava kooli lõpetajail pingeid maha võtta just majanduskallak. Suur osa lõpetajaist ehk kaks kolmandikku lähebki õppima eriala, mis üht- või teistviisi on majandusega seotud. Seetõttu on hirmu vähem.
«Mulle tundub, et meie lapsed teavad päris hästi, mida nad teha tahavad. Kuna meil on ka riigikaitse õpetus, siis osa ütleb, et nemad lähevadki kohe sõjaväkke. Nende hulgas on tütarlapsigi olnud. Osa läheb välismaale kas õppima või muidu uusi kogemusi hankima, paljud aga tehnikaülikooli,» räägib direktor.
Tänavu lõpetab nimetatud kooli 47 noort ja selliseid, kel üldse mingeid plaane edaspidiseks pole, ei tea direktor ühtegi nimetadagi. Ehk on abiks seegi, et valikainena saab gümnaasiumis võtta karjääriõpetust.
Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste instituudi professori Krista Loogma sõnul on gümnaasiumilõpetajail praegu hästi palju valikuid ja infot nende kohta on samuti rohkelt saadaval. Segadust võib tekitada vaid see, kuid üldse ei tea, kelleks tahad saada ja miski ei huvita, kuid seda kohtab harva. Niisugusel juhul võiks abiks võtta mitmesugused netis pakutavad karjääriteenused, nagu näiteks Rajaleidja portaali. Varitseb muidugi ka oht, et liiga palju infot võib noorel pea hoopis sassi ajada, nii et alati on hea nõu pidada vanemate ja teiste lähedastega.
Eksimist ei tasu karta
«Minu arust ei tohiks gümnaasiumilõpetajail edasise suhtes palju muret olla, sest valikuid on palju. Nad võivad minna edasi õppima mõnda Eesti kõrgkooli, kuid miks mitte ka mõnda kutseõppeasutusse. Tööturul on praegu väga hinnas inimesed, kel on keskharidus ja kes valdavad samas ka mõnd konkreetset ametit,» ütles Loogma. Ehkki lausa vastu tahtmist ei tasu ühtki asja õppima minna, võib vahel huvi ka töö käigus tekkida.
Kui endal kindlat eelistust pole, ei tasu minna eriala õppima lihtsalt seepärast, et sõber ees läheb. Samuti ei peaks professori sõnul iga hinna eest kohe pärast kooli lõppu välismaale õppima pürgima. «Mina soovitaks alustada mõnest siinsest kõrgkoolist. Küll sinna välismaale ka jõuab. Meie ülikoolid pakuvad nii palju võimalusi vahetusüliõpilasena mõnda välismaa õppeasutusse minekuks, et neid kõiki ei kasutata äragi. Niimoodi kooli toetusel minna on ka palju lihtsam ja turvalisem,» arvas Loogma.
Ta soovib kummutada ka müüdi, et välismaal saab parema hariduse, sest 97 protsendi ulatuses sõltub see inimesest endast ja meie kõrghariduse kvaliteet on paljudel erialadel küllalt kõrge. Loogma sõnul ei peaks praegused lõpetajad kartma eksida, sest alati saab uue suuna valida või ümber õppida: «Laiapõhjaline haridus on ju juba olemas ja see on suur asi.»
Teatud ebakindlust võib praegu lõpetajaile põhjustada uus kõrgkoolidesse astumise kord. Ehkki kõrgharidus on nüüd tasuta, eeldab see õppekava õigeaegset täitmist. Ka õppekohti on nüüd mõnevõrra vähem. Samas võetakse näiteks Tallinna Ülikooli õpetajakoolitusse noori sel aastal vastu piiramatult.
Kommentaar
Hanneli Rudi
lapsevanem
Viimased kuud enne koolilõppu meenutavad sõitu ameerika mägedel. Kord on emotsioonid laes, et jess, lõpuks ometi ei pea ma sinna majja kunagi enam kella kaheksaks minema, ja hetk hiljem võtab maad must masendus. Mis ma edasi teen? Mis saab siis, kui ma ei pääsegi sinna õppima, kuhu soovin? Aga mis saab siis, kui ma õpin seda, mida hing ihkab, aga pärast ei leia tööd, või kui pärast ülikooli südamelähedast tööd tehes tuleb leppida mikroskoopilise palgaga?
Üllataval kombel ei pelga praegused koolilõpetajad enam mitte niivõrd seda, et pärast keskkooli tuleb minna ametit õppima, kuivõrd hoopis rohkem seda, et õppides küll südamelähedast, aga n-ö pehmet eriala, terendab tulevik saada nüüdseks juba legendaarseks muutunud «madalapalgaliseks kirjandusteaduse magistriks».
Selliseid eksistentsiaalseid kõhklusi võimendavad omakorda muutused, millega selle aasta keskkoolilõpetajad silmitsi seisavad. Muutuvad nii riigieksamid kui ka ülikooli sisseastumiskord. «Ma olen segaduses, sest kõik tahavad minult erinevaid asju! Kas edasi õppima minnes on olulised riigieksami tulemused, keskmine hinne või ülikoolis tehtav akadeemiline test ja sisseastumiseksam?» küsib laps. Mina vanemana ei oska vastata, sest igal pool on omad reeglid, kusjuures need erinevad ka ühe ülikooli sees.
Selliseid muresid mina oma koolilõpuajast ei mäleta. Tagantjärele mõeldes oli meil vist märksa lihtsam, kuna valikuid oli vähem. Lõpueksamid olid ette määratud, dokumente sai sisse anda vaid ühele erialale ja ei mingit pendeldamist kolme kooli ja viie eriala vahel. Oma valikud tuli selgeks mõelda ja kord tehtud otsust oli keeruline muuta.
Aga vaadates oma last ja tema kaaslasi – usk kõrghariduse imeväesse pole kuhugi kadunud ja nii püütakse korraga astuda õppima nii raketiteadust kui ka sotsiaaltööd. Peaasi, et kuhugi sisse saaks. Ülikoolidiplomist veelgi enam usuvad tänavused lõpetajad aga välismaasse. Võõrsile proovitakse õppima minna, sõltumata kooli tasemest.
Aga eks rohi on teisel pool aeda alati rohelisem tundunud ja seni, kuni Eesti meedias räägitakse võõrsile läinutest vaid edulugusid, ei muuda noore arvamust ka välismaise diplomiga tuttav, kes teenib leiba Eestis kõnekeskuses.