Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ning psühholoog-nõustaja Kristi Raava toonitab vajadust seada ämmade ja äiadega suhtlemiseks kindlad piirid ning õppida «ei» ütlema – siis ei tule ka pahandusi.
Ämma-äiaga suhtlemisel tuleb piirid seada
27. aprill 2013, 19:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Miks ämmadest nii palju halba räägitakse ja miks äiadest pea midagi kuulda pole? Millest on see kurja ämma kuvand üldse tekkinud?
Mina ei ole kuulnud müüti «kuri äi». Millegipärast on ühiskonnas tekkinud selline eelhoiak, et ämmad on enamasti kurjad, ehkki enamasti see just nii ei ole.
Teadagi võtab müüdi murdmine kaua aega. Oma tutvusringkonna ja koolituste näitel võin öelda, et naistel on rohkem probleeme hoopis oma emadega kui ämmadega.
Usun, et nn ämmaprobleem tuleb suures osas sellest, et naised on rohkem seotud laste kasvatamisega, mis kord juba on väga tundlik teema. Naised on loomult emotsionaalsed, mis annab suhtele värvi juurde.
Naised on ka palju rohkem kodus kui mehed ja tegelevad koduste asjadega. Just igapäevaste kodutööde korraldamise ümber võib ämmadel miniatega kergesti ütlemist tulla.
Ämmade suur mure kipub vist olema, kuidas minia tema poja eest hoolitseb, kas tal ikka on hea.
Enamasti mõtleb ämm, et pojal on just niimoodi hea, kuidas tema on alati asju korraldanud. Tal on raske taluda seda, kui keegi teeb midagi teistmoodi, kui tema on teinud, ehkki tulemus võib olla sama hea. Siin on enamasti tegu väärtushinnangute konfliktiga, kus lahenduse annab paindlikkus.
Miks on nii, et väimeestega saadakse tavaliselt paremini läbi kui miniate ehk siis pojanaistega? Kas asi on rivaalitsemises?
Väimehega on emotsionaalseid kokkupuutepunkte palju vähem, temaga saab enamasti lihtsalt elust ja olust rääkida. Konkureerimine tuleb samuti kõne alla.
Siin on aga üks oluline moment. Kui ämmad on ise oma eluga rahul, elavad aktiivset pereelu ja nende paarisuhe toimib, siis enamasti konkurentsi momenti ei teki. Probleem tekib enamasti siis, kui ämm ise pole oma eluga rahul või on üksi jäänud – kas lesestunud või lahutatud. Sellisel juhul püüavad nad elada laste elu, jättes oma elu elamata.
Kui palju peaksid ämmad-äiad oma laste ellu üldse sekkuma? Kui intensiivne peaks suhtlemine olema?
Kui räägime sellest, et lastele tuleb piirid kehtestada, siis sama tuleks teha ka vanematega. Tuleb teha selget vahet, kus on meie ja kus teie kodu asjad, kuhu võivad ämmad-äiad sekkuda ja kuhu ei või.
See kehtib ka külastuste kohta. Ei saa nii, et tullakse ilma ette teatamata oma laste koju ja hakatakse lapselapsi kasvatama, koristama või süüa tegema. Iga kodu on sellele perele, kes seal elab, kindlus, ning seal saab toimetada peremehe ja perenaise loal. Piirid tuleks paika panna kohe kooselu algul, et hiljem pahandusi ei tekiks.
Kõigepealt peavad abikaasad omavahel kokku leppima, millal ühe või teise vanemad külla tulevad ja kuidas sellest ette teatavad.
Olen ka ise 13 aastat abielus olnud. Kui minu ema helistab, siis ei vasta ma kohe tema ettepanekutele, vaid ütlen, et räägin enne mehega läbi ja siis ütlen. Vanemad peaks alati arvestama noorte plaanidega, noored aga õppima ka ära ütlema, kui külaskäik neile ajaliselt ei sobi. Kui sobib, siis võib kohtuda kasvõi iga päev, aga ükski kohtumine ei peaks toimuma nii, et üks pooltest katsub selle lihtsalt hambad ristis üle elada.
Kui külastused võtavad rohkem, kui annavad, siis tuleb mõelda, kui sagedased need peaksid olema. Kokkusaamine ei peaks olema kohustus, vaid meeldiv kohtumine lähedaste inimestega.
Kuidas on teie peres asjad korraldatud? Kelle juures ollakse näiteks jõululaupäeval?
Meil on tavaks, et kutsume mõlema poole vanemad endale külla. Kõik ettevalmistused teeme ise ja kui on abi vaja, siis palume.
Vanemad tulevad kui külalised. Nii on kõigile hingamisruumi jäetud.
Aga kui tõesti tundub, et miniale on vaja midagi öelda, kas siis on õigem teha seda otse või oma poja vahendusel?
Mehed enamasti ei soovi oma ema ja naise suhteid vahendada. Kõigepealt peaks hindama, kas tegu on üldse sellise probleemiga, mis vajab kõrvalist sekkumist. Enamasti on tegu väärtuskonfliktiga, kus ämmale lihtsalt ei meeldi see, kuidas minia midagi teeb.
Küsida tuleks, kas sellest sünnib perekonnale mingit otsest kahju või lihtsalt mulle nii ei sobi. Kui nemad saavad selle asjaga hakkama, siis on kõik korras. Ämmad ja äiad saavad olla siin üksnes nõuandja rollis. Lõpuks peavad otsuse vastu võtma ju ikka noored ise.
Vahel juhtub ka, et noored pered ise toetuvad liigselt oma vanematele ja tahavad, et need kõik nende eest ära teeks.
Ka selliseid olukordi tuleb ette, kus noortel on kujunenud õpitud abitus. Sageli johtub see ämmadest ja äiadest, kellele tundub, et noored ei saa ise hakkama ja vajavad abi. See on suuresti usalduse küsimus.
Sõltuvus vanematest võib kujuneda tõsiseks probleemiks. Kui ämmad-äiad on väga pealetükkivad, peavad noored piirid seadma, ja vastupidi, kui noored on väga sõltuvad, peavad vanemad kehtestama piirid. Peab selge olema, mida keegi teeb ja mille eest vastutab.
Oma nõustajatöös puutun kokku sellega, et probleeme varjatakse väga pikka aega ja neist ei räägita aastaid. Lõpuks kuhjub neid asju, mis häirivad, juba kriitiline hulk. Kõik see võib viia paari lahutuseni.
Häda on selles, et noored ei julge sageli «ei» öelda seal, kus seda vaja teha oleks, sest sellega kaasneb suur süütunne. Samas on see paarisuhte päästmiseks vahel väga vajalik.
Mulle meeldib tuntud taani pereterapeudi Jesper Juuli mõte «ei» ütlemise kohta: ««Ei» on kõige hoolivam vastus meie endi suhtes. Alati, kui ütleme millelegi «ei», ütleme samal ajal millelegi «jah». Näiteks ütlen «ei» külalistele ja samas on see «jah» sellele, et tahan olla ainult oma perega.»
Kumb on parem variant, kas koos või võimalikult kaugel elamine?
Lahus elades on piirid kindlasti selgemad. Vanematest ja vanavanematest on enamasti palju tuge ja nende elukogemus rikastab. Kuldne reegel on: ela ise ja lase teistel elada. Ämmadel-äiadel tuleks aru saada, et lapsed on täiskasvanuks saanud ja peavad ise oma elu eest vastutust kandma. Küll nad tulevad ja küsivad, kui abi vajavad.
Vahel saadakse oma lapse elukaaslasega isegi paremini läbi kui oma lapsega. Vahel usaldatakse ämmasid hoopis rohkem kui oma ema ja räägitakse neile kõik ära.
Nii et lugusid on igasuguseid ja kõik sõltub konkreetsetest inimestest. See, milliseid rolle me elus kanname, on teisejärguline, oluline on see, millised inimesed me oleme.