Naine24 lugejamängu teemaks oli seekord truudusetus. Selle kirja autor valis endale auhinnaks greibilõhnalise tualettvee The Body Shopilt.
Lugeja kirjutab: olen armuke, enesepetja
24. aprill 2013, 11:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu lugu algas 11 aastat tagasi. Olin just täisealiseks saanud rõõmsameelne blond plikake. Elasin väikeses maakohas, kus kõik teadsid üksteist ja tänu oma rõõmsameelsusele oli mul palju sõpru-tuttavaid. Imelik küll, aga parem klapp on mul kogu elu olnud endast vanemate inimestega.
Oli ka siis, 16 aastat vanema Rainiga. Teadsime teineteist juba paar aastat ja võib öelda, et poolteist aastat olime heas ja usalduslikus sõprussuhtes. Tema 13 aastat kestnud abielu oli just lõppenud lahutusega ja tal oli elupõletamisperiood. Mina aga olin hiljuti oma poiss sõbrast lahku läinud ja koos kevade tulekuga möllasid mu hormoonid, mis panid mind ühe oma sõbraga kihla vedama, et ma Rainiga suudlen.
Tegelikult olin teda juba varem hakanud teise pilguga vaatama, aga seda ma teistele ometigi tunnistada ei julgenud, ta oli ju must 16 aastat vanem. Mäletan kihlveo võitmist siiani detailselt, aga mida aeg edasi, seda rohkem tundsin, kuidas mu mõistus kadus ja tunded võimust võtsid. Alguses ka temal, aga ometigi siduda ta end ei soovinud, vähemalt siis ja mitte minuga.
Meil oli vaba suhe ja nii kolm aastat. Kolm aastat ilma vastuarmastuseta, ilma truuduseta ja lubadusteta, pani mu enesehinnangule korraliku põntsu. Lausa sellise, et otsustasin Eestist lahkuda ja põgeneda oma tunnete eest. Aeg läks edasi ja näiliselt ka mina - leidsin endale inimese, kes mind armastas ja hoolis minust, kahjuks ei õppinud ma teda enne abiellumist põhjalikult tundma. Nüüdseks on mu viieaastane abielu läbi ja pooleteist aastat tagasi tulime pojaga tagasi kodumaale, vaba ja õnnelikuna.
Olen tagasi ja minu püüe enda tunnete eest põgeneda luhtus kohe, kui nägin taas Raini. Kui taas külmavärinad mööda mu selgroogu kihutasid. Imelik, kõik need aastad on vahepeal möödunud, aga armastus on ikka sügaval südames, midagi polekski nagu muutunud. Aga on - Rain on olnud ligi viis aastat püsisuhtes ja kellegi kasuisa.
Hakkasin temaga taas suhtlema ja nii see juhtus, et ta suudles mind. Nüüdseks olen olnud pool aastat tema armuke. Näeme harva, 1-2 korda kuus. Enamiku ajast ootan ja unistan temaga taas kohtumisest, tema suudlustest ja lihtsalt, et ta hoiaks mind oma embuses. Kõik see on aga varastatud aeg, võlts armastus ja petlik hoolimine - kõik tema elukaaslase arvelt.
Kui ta hommikul lahkub, tunnen hinges ja südames meeletut tühjust, tunnen ennast väärtusetu ja odavana. Nutan ning tean, et kogu see asi ei lõppe hästi. Paljud saavad haiget - nii petja, petetav, kui ka enesepetja. Mõistus teab kõike seda, aga süda loodab, et äkki ta armastab mind siiski ja valib lõpuks minu...