Naine24 lugejamängu teemaks oli seekord truudusetus. Selle kirja autor sai auhinnaks Kadri ja Lauri Luige raamatu «Must ja valge luik».
Lugeja kirjutab: naine pettis mind oma südames
23. aprill 2013, 11:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen nüüd rohkem kui kaheksa kuud elanud oma viie- ja kümneaastase tütrega koos, ilma elukaaslaseta, kellega 15 aastat sai sama teed käidud, muresid kantud ja neid lahendatud, rõõmuhetki nauditud ja oma lapsi üheskoos kasvatatud.
Olen järjest rohkem ja rohkem mõtisklenud, mis läks küll valesti, et laste ema uue tee valis. Olen üritanud mõista, mis tunded mul on oma endise elukaaslase vastu. See oleks - pettumus petmise tagajärjel.
Enne selle loo kirjutamist üritasin lahti mõtestada, mida üldse tähendab petmine. Avastasin, et on erinevaid viise ja käitumisi selle sõna kohta. Kuna ma ise konkreetselt ei ole kuulnud ja näinud füüsilist petmist, siis oma loo puhul on selgelt tegemist vaimse petmisega.
Tegelikult algas kogu lugu juba peaaegu poolteist aastat tagasi. Esimesed ärevad noodid ilmusid siis, kui laste ema hakkas riietuma tavapärasemast värvikamalt ja meievahelised jutuajamised muutusid nagu vastutuult rääkimiseks. Teine pool ei süvenenud enam minu kuulamisse, vaid noogutas kaasa ja ajas suust teemale mittevastavat juttu. Järgmise sammuna hakkas ta käima agaralt jõusaalis, mida on alati maha teinud. Siis hakkas käima töökaaslastega sagedasti kohvil ja kui nendest juttu tuli, siis mainis ainult naissoost kolleege.
Muutusin kuidagi kahtlustavaks, kui kodust äraolemise aeg järjest kasvas. Muidugi kasvas märgatavalt telefoni osatähtsus - sõnumite saatmine ja vastuvõtmine viisid küll suurema osa meie koosveedetud ajast. Lõpuks ei maganud tema kaisus enam mina, vaid telefon oli tema kaaslaseks, millest ta ei loobunud hetkekski.
Tagantjärele tundub naljakana, et ma algul midagi konkreetset ette ei võtnud, vaid jälgisin kõrvalt, kui ta mulle kidakeelselt selgitas, et tal on üks meessoost töökaaslane, kellega nad headeks sõpradeks on saanud ja kellega on tore tööpäeva juhtumisi arutada. Olukord päädis teatud ajajärgul sellega, et asju ei arutatud enam telefoni teel, vaid selleks kohtuti õhtuti meeskolleegi autos meie maja läheduses. Minu arupärimistele vastati, et kuidas ma võin temast nii halvasti mõelda, et ta käib ju tõesti ainult sõbraga muljeid vahetamas. Samal ajal mina olin üksi magama jäämas, kuigi tõele au andes ei õnnestunud see kunagi.
Selline vererõhu tõus ja südamepuperdamine olid igaõhtused nähtused. Lapsed küll olid alati enne magama jäänud, kui ta välja läks. Alati, kui ma üritasin probleemi tõstatada, öeldi: «Ära muretse, me oleme lihtsalt sõbrad ja kas sa tõesti arvad, et...»
Mulle tundub, nagu ma oleks elanud mingi jõu mõju all. Hoidsin lapsi meeletu pühendumusega, viisin ja tõin neid koolist ja lasteaiast palju suurema agarusega kui kunagi varem. Kõik toimis, aga laste ema järjest eemaldus ja eemaldus. Tal oli kerge olla, kui teadis, et isa laste eest hoolt kannab.
Kui ma siis teatud aja pärast selgitusi hakkasin nõudma, sain vastuseks: «Kõik läheb veel hästi, usu mind.» Tema sõbrast sai elukaaslane, kellega nüüd rõõmsalt eluteed jätkatakse.
Olen mõelnud isegi, et võib-olla oleks olnud kergem, kui oleks toimunud konkreetne petmine, siis olnuks selge pilt ja põhjus lahkuminekuks. Nüüd aga on jäänud õhku rippuma küsimusi, millele ma enam ei tahagi vastust saada. Olen korduvalt tuttavatelt kuulnud küsimust: «Kas andestaksid ja võtaksid ta tagasi? Ta on ju ikkagi sinu laste ema». Olen seisukohal, et see ei oleks enam õige kooselu, lihtsalt laste pärast ka ei ole mõtet koos elada. Arvan, et sõbrale võib andestada peagi, aga «kõige suuremale sõbrale» tõenäoliselt lõplikult mitte kunagi.