Avaldame lõigu Kadri Luige ja Lauri Luige värskelt ilmunud raamatust «Must ja valge luik». Ühel varahommikul Virtsu sadama suunas sõites tuleb Lauril mõte kirjutada Kadrile, keda ta on näinud vaid vilksamisi ja lugenud mõningaid mõtteid noore blogija veebipäevikust. Teele läkitatud ridadest kasvab välja kirjavahetus, mis mõjutab omal moel mõlema noore elu.
Eneseväärikus ning julgus öelda EI on asjad, mida peaks noortele edasi andma. Mina olen juba selles eas, kus füüsilise poole pealt olen ilmselt kõik eksperimendid ära teinud, aga ühel hetkel taipad, et ikka jääb midagi vajaka. See ongi see punkt, kus mõistad, et seks on eelkõige vaimne kontakt. Asi pole selles, et kas misjonär või koerapoos, lusikas või 69. See on justkui vorm, aga loeb sisu. Ma leian, et partnerit ei pea mitte lihtsalt tundma, vaid ka tunnetama. Seotud keha, vaim ning hing. Aga tulles reaalsusesse, siis sellised kõrged nõudmised viivad tsölibaadini. Keskmine eesti mees ei taipa sellest midagi. Kes on eluaeg maha ja taha triivinud või kes pole naise käest suuseksigi saanud, see vesistab ikka suud pornofilmi vaadates ja ei kujuta ettegi, et kui ka kõik seal nähtu on proovitud, siis ka see ei ole veel tippude tipp. Seega pean vist nõustuma Sinu kirjutatuga, et üheöösuhted on odavad ja tõeline nauding nõuab ikka märksa enamat, kui pitsi viina, viagrat ja kamasutra õpikut. /Kadri/
Inimesed on erinevad, eriti mehed ja naised. Inimkonna ajalugu ei tunne ilmselt ühtegi juhtumit, kus kaks inimest oleksid 100 protsenti klappivas suhtes. Vaevalt keegi seda väga ihkakski. Igav hakkab ju. Suhe on kompromisside ja koostöö kunst.
Kahest kolmnurgast ringi ei moodusta, selleks tuleb mõlemal poolel mingis osas järele anda, mõned teravad nurgad maha lihvida. Eks iga suhe olegi kahe inimese teineteisega kohanemise lugu. Mõned on kohanemisvõimelisemad, teised ei kohane päriselt kunagi. Ühed on kannatlikud ja unistavad paremast homsest, teised on kärsitud ega usu illusioone. Iga suhte alguses on keemiat, erinevaid reaktsioone, liblikaid kõhus ning eredaid sädemeid. Aastatega asendub keemia aga füüsikaga, oma rolli hakkab mängima inertsus, tsentrifugaaljõud ning relatiivsusteooria. Keemiat peab olema, muidu on asi mäda. Õnneks olen ma alati olnud rohkem keemik kui füüsik, kuigi füüsika huvitab mind rohkem.
Fraas «ma armastan sind» on ilmselt sama levinud kui «Coca-Cola». Kummagi puhul ei tea me päris täpselt, millest too koosneb. Ja tundub, et inimesi väga koostis ei huvitagi, peaasi, et on armastuse tunne ja et maitseks nagu Coca-Cola.
Mis asi see armastus siis ikkagi on? Ma olen selle üle juurelnud. Ei taha uskuda, et vaid tunne. Pigem ikka midagi kõiksuse sarnast. Ja kui kõiksus on Jumal, siis äkki armastus ongi Jumal meie sees. Või siis kõiksus meis endis. Defineerimise viise on nii mitmeid, et jäägu need igaühe enda seada.
Aga Jumalast võiks ja peaks küll rääkima. Ühes oma blogipostituses räägid Sa elavalt kohtumisest mormoonidega ning ka religioossetest tõekspidamistest. Seda võiks religiooniõpetuse tunnis koolinoortele täitsa lugeda anda. Jagan paljuski Su mõtteid, mida seal kajastad.
Olen kristlane, kuid ei mõista hukka teisi religioone. Olen olnud sõbralikult ühes ruumis nii moslemite, budistide, hinduistide kui ka ateistidega. Ühed usklikud kõik, viimased usuvad mitteusku. Piibel on püha raamat, samuti Koraan, Veedad jne, sõltub küll kelle jaoks. Jumal on üks, erinevad on vaatenurgad sellele.
Tihti kujutatakse Jumalat inimesena (no tegelikult ikka räägitakse inimene Jumala sarnane olevat), kuid mina olen enda jaoks kujundanud käsitluse Jumalast kui millestki ülimuslikust, millest meie jõud üle ei käi. Jumal on Universumi suurim ehitusmeister, ülimuslik vägi või ülim jõud, energia, mis iganes surelikust võimsam surematu nähtus. Jumal on ELU meie sees. Igaühes meist on Jumal, nii nagu igaühes meist on armastust. Kõik on rahul. Ma usun, et kui Jumala olemust oleks algusest peale inimestele sedasi seletatud, oleksid väga paljud sõjad pidamata jäänud. Ei saa ju ateistki eitada elu enese sees. Jumal on kõiges. /Lauri Luik/
Armastuse võrdlemine Coca-Colaga oli päris originaalne. Olen minagi juurelnud selle üle, et mis see armastus siis õigupoolest on. Vanasti olin ma seda meelt, et armastus on kindlasti igikestev. Ilus ju oleks, aga paraku näitab elu, et tihti ikka need igikestvad abieludki pole teps mitte seotud igikestva armastusega. See armastus, mida inimesed tunnevad, on pigem lihtsalt emotsioon. Sellest tuleneb ka asjaolu, et ükspäev armastatakse, järgmine päev mitte, ühel päeval Pauli, järgmisel Rauli. Minu jaoks elab armastus minu sees. Armastus ongi see salapärane jumalikkus. Wayne Dyer on öelnud kuldsed sõnad: «You dont get what You want, You get what You are.» (Sa ei saa, mida tahad, vaid sa saad seda, mis oled – toim.). Nimetagem seda minu elumotoks, ma ei otsi armastust, vaid ma ise püüan seda olla ja ilmselt olengi. Ehk siis armastus pole mingi müstika kahe inimese vahel, vaid see on olemise, elamise ja eksisteerimise kunst ning vorm. Kurat, ise ka ei usu, et oma minipohmakaga nüüd sellise lause suutsin välja genereerida.
Rääkides religioonist ja Jumalast, siis meenub mulle seesama minu esimene intervjuu, kus usutlesin pastoreid. Üks neist ütles tabavalt, et kirikud on nagu tanklad. Tanklast saad sa alati kütet, aga mõnes on näiteks hot-dog‘i ka. Nii ongi, et ega igas kirikus ja igas usundis on Jumal ja see muu on kõik kõrvaline – traditsioonid, kombed, eelistused. /Kadri Luik/
***
Kui soovid pikemalt lugeda, siis on Sul võimalus raamat «Must ja valge luik» võita ka Naine24 lugejamänguga. Loe lähemalt SIIT!