Naine24 postkasti saabus kiri lugejalt, kes kirjutab oma meestuttava kurvast kogemusest kehva naisega. Selle loo autor valis endale auhinnaks Avoni LUXE kivipuudri fair silk.
Lugeja kirjutab: ta ei olegi minu laps?!
8. aprill 2013, 19:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ma arvasin, et kõik saab korda minu tütrekesega, ma saan talle oma verd loovutada. Aga kui arst kabinetti tuli ja teatas, et mu veri ei sobi… «Mis mõttes ei sobi? Ma olen ju ta isa!» «Teie? Tema isa? Kahjuks ei ole see võimalik. Kas te ei teadnud? Vabandust, et te sellest nii moodi teada saate, aga teie ei ole selle lapse isa.» Ma olen siiani šokis. Mida ma nüüd teen? Ma olen kuus aastat kasvatanud Merilit teadmisega, et ta on minu tütar. Silja on mulle kõik need aastad valetanud ja tõde varjanud…»
Eelnev lugu juhtus mu hea sõbra Juhaniga. See sarnaneb telekast nähtud mehhiko seebiseriaalidele, kus toimub draama draama otsa – kes kukub trepist alla ja kaotab lapse või jääb pimedaks, kes armastab teadmatult oma sugulast. Juhani elus juhtus aga midagi sellist päriselt. Ning millegipärast tabavad vihaseimad piksenooled kõige südamlikumaid, heatahtlikumaid inimesi. Miks see nii ebaõiglane on?
Juhan on mehelikult ilusa välimusega lapsi armastav ja kodu hoidev mees, kellest iga naine unistab. Paraku sai selle kullatüki endale naine, kes seda väärtustada ei oska. Siljal oli kümneaastane tütar, kui nad Juhaniga kohtusid, hiljem said nad veel kaks tütart. Mõnda aega pärast laste sündi oli kodus kõik imeline, naine hoolitses laste eest ja hoidis kodu korras, mees käis tööl ning pärast seda pühendus täielikult naisele ja lastele.
Üks hetk viskas naisel aga üle ning ta tundis, et ta ei suuda seda elu enam elada. Ta hakkas nädalavahetuseti sõbrannadega klubides käima ning mees hoidis kodus lapsi. Need klubitamised muutusid ajaga aina pöörasemaks - ta jõi end mäluauku ja tantsis endast 15 aastat nooremate noormeestega. Eks pidutsemine jätkus pärast klubigi.
Mees ei teadnud naise tegudest alguses midagi. Ühele peole sattus kord ka Juhani sõber, kes nägi oma sõbra naist käitumas nii, nagu ta oleks kõigile kasutada. Väikelinnas teavad kõik kõiki ja Silja on nüüdseks tuntud kui ülelinna lehtsaba. Mees ei tahtnud alguses oma naisest midagi sellist uskuda, aga kui ükskord helistas Juhanile sõber ja rääkis, et Silja ameleb klubis diivanil 18-aastase poisiga, võttis Juhan kätte, viis lapsed vanaema juurde ja läks kontrollima.
Kohale jõudes oli pilt kohutav. Ta naine oli purupurjus ning ameles poisikesega. Juhan ja Silja läksid lahku, lapsed jäid Juhaniga, Silja pidutses sama võimsalt edasi. Juhan sai lastega ideaalselt üksi hakkama ning kuuldes hiljem lugusid oma eksnaisest, oli ta tänulik, et oli selle suhte lõpetanud. Ta ei mõistnud, miks see kõik juhtus, ka mina ei mõista. Siljal oli kõik olemas - kaks last ja armastav abikaasa, aga tundus, et sellest jäi väheks.
Nagu sellest küllalt poleks, sai Juhan oma noorema tütrega arsti juurde minnes teada, et Silja oli teda juba ammu petnud, noorem tütar ei olnud Juhani oma. Kuidas sai Silja seda kõik need aastad varjata? Kuidas ta saab nii elada - ise ainult pidutseda, kui tütred elavad isaga? Juhan on suurepärane isa, ta ei saatnud Merilit ema juurde, vaid kasvatas teda edasi nagu oma tütart, sest seda ta oli teinud ju kõik need aastad.
Miks elu karistab kõige paremaid inimesi ning tõelised kurjategijad pääsevad puhta nahaga? See on ilmselt küsimus, millele mõni vägevam jõud, kes seda kõike juhib, mulle ei vasta. Meil võiks siin väikses tundetus Eestis olla rohkem selliseid hoolivaid isasid nagu Juhan on, ja vähem emasid, kes lastele pidu ja alkoholi eelistavad.