Lugeja kirjutab: maitseelamused enne minekut

Naine
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tort.
Tort. Foto: SCANPIX

Seoses seriaali «Aeg elada» lansseerimisega Sony Entertainment kanalil korraldas Naine24 lugejamängu, mille teemaks oli küsimus: mida teeksid sina, kui saaksid teada, et sul on jäänud elada vaid loetud kuud? Selle kirja autor valis endale auhinnaks Avoni Paxillium tehnoloogiaga näokontuure taastava hoolduskomplekti.

Mida pöörast ma võiksin veel teha, kui saan teada, et minu viimne tund on käes? Mida ma ei ole veel teinud? Kas minu lapsed tunneksid, et olen neid alt vedanud, kui ma nüüd suren - kui nad on öelnud, et vajavad mind veel vähemalt kümme aastat? Kas nad oleksid selleks valmis?

Elada on veel ainult loetud kuud. Kas seda on vähe või palju? Mu sammud on loetud ja minu minatunnetusel on varsti lõpp. Milline oli minu elu mõte? Mida ma oleksin võinud teisiti teha? Kas jõuan veel tehtud vigu heastada? Kas olen andnud endast parima, mida suudan? Kas olen põhjustanud teistele ohjeldamatult kannatamatuid piinu? Kas jõuan veel midagi ära teha? Mis on kõige tähtsam? Kas saan oma surma edasi lükata? Kas ma üldse tahan veel elada? Mida ma tunnen pärast surma?

Lõpetaks ehk selle virelemise siin hädaorus ise nii kiiresti kui võimalik! Lõpuks saabub ju ikkagi surm. Kui elada on jäänud veel väga vähe aega, sureb lootus viimasena! Tulgu, mis tuleb! Midagi oleks ikkagi vaja ennem surma korraldada.

Võimalik, et Teile tundub see jabur, aga kõigepealt läheksin ma arsti juurest jalgsi koju, et oleks aega asjade üle järele mõelda. Läbi pargi minnes koostaksin tegevusplaani pingerea. Tahaksin võimalikult palju planeeritust tähtsuse järjekorras enne surma ära teha. Kodus korraldaksin kõigepealt põhjaliku suurpuhastuse. Lööksin läikima aknad ja peeglid. Vaataksin kriitilise pilguga üle kõik sahtlid ja kapid. Viskaksin ära kõik tarbetuks muutunud asjad, mis on kunagi alalhoidlikult oma aega (mida kunagi enam ei tulnudki) ootama jäetud. Muudaksin sisekujunduse värvigammat. Ma ei tea, millise värvi vajadus võiks mul sellises hingeseisundis valdavalt olla, aga ilmselgelt valiksin heledad, mahedad ja rõõmsad toonid koos üksikute erksate lisanditega. Iga järgnevat hetke elaksin nii, nagu oleks see viimane. Ma ei usu, et mul oleks jäänud midagi kogemata, mida sooviksin. Minu jaoks on olnud alati kõige tähtsam omada täiuslikke suhteid.

Pärast surma tõenäoliselt süüa enam ei saa. Ennem mullatoidule minekut korraldaksin pereliikmetele küllusliku lõunasöögi. Laual oleks muu hulgas kindlasti lõhe, kuldne põrsapraad, oad, mitmekesine valik toorsalateid ja puuvilju, punase viinamarja mahl. Loodetavasti saaks isegi mu poeg ükskord kõhu täis. Maiustusena laiutaks aukohal Valge Royal kook - tõeline hõrgutis, mille mu kallis tütar mulle kunagi väga rasketel aegadel lohutuseks küpsetas. Tordi peal ilutseks suursugune õhuline rull valgest ja pruunist šokolaadist. Eriti hea on see kook koos kange musta kohviga. Sulab suus ja samal ajal krõmpsub lustakalt, kui võtta õhuke viil läbi terve paksu torditüki. Isuäratavalt ilus tordilõik, mis sobib ka ainult silmadega söömiseks. Aga meie naudime seda kõikide meeltega. Kooki katab valge pehme šokolaad, mis sulab suus. Järgmiseks kihiks on vaniljesuhkruga maitsestatud õhuline keedukreem.

Surmamõtted on hõljunud olematusse kaugusse ja haihtunud. Koogi järgmine tumepruun krõmpsuv kiht, mille sees on väikesed vahvlitükid ja pehme tiramisu-šokolaad trühvlitega tekitaks juba vallatuid mõtteid. Edasi aimatavalt õhuke kiht punast džemmi või paksem kiht pohlamoosi, et viimased hingetõmbed liiga magusaks ei läheks. Kõik see toetuks pehmele, muredale küpsisetaignast põhjale. Mina lisaksin vahukoore keedukreemile pisut safranit ja sidrunikoort ja kaunistaksin koogi pealt jõhvikatega ja martsipaniga. Servad kaunistaksin mandlilaastudega. Ühe kihina võiks kasutada ka halvaakreemi Kreeka pähklitega.

Eelnevalt paluksin oma lastel lõunasöögiks aega varuda, et saaksime rahulikult vestelda ja koos oma parimaid aegu meenutada. Paneksin valmis pildialbumid, kuhu on talletatud meie aastatetagused toredad hetked. Küsiksin pereliikmetelt, mis neile kõige eredamalt meelde on jäänud.

Tuletaksime koos meelde, kas mäletame midagi vahvat ka nendest aegadest, kui piltide tegemiseks ega ka toidu jaoks ja arvete maksmiseks enam raha ei olnud. Millise jälje on jätnud hirm, külm, nälg, ülekohus? Millised on võimalused, et olla kurjusest üle? Kas on veel midagi, millest peaksime rääkima ennem kui ma jäädavalt lahkun? Kas minu poeg ja tütar soovivad minult midagi küsida, mis kiire elutempo ja meie aktiivse eluhoiaku tõttu on seni küsimata jäänud? Väärtushoiakud on ju kindlalt paigas. Ehk tasuks üheskoos majapidamises ringi vaadata ja toimetada, et kõik lennukad ideed saaksid hõlpsamalt teoks, kui üks inimene on vähem.

Leiaksime võimaluse, et taastada perekondlikud lõunasöögid ja võimalikult palju koos olla ning suhelda. Milliseid maitseelamusi naudime järgmisel korral? Ehk pardipraad hapukapsaste, ploomide, õunte ja apelsiniga?

Kui selle kõige peale hing ei laula ja surmatõbi mingi ime läbi ei taandu, siis olengi valmis surema.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles