Miks muutuvad armastavad lapsevanemad ühel hetkel vaenlasteks, kelle võitlusrelvaks on laps? Sellest kirjutab Getter Lukjanov aprillikuu ajakirjas Psühholoogia Sinule.
Laps – lahutavate vanemate salarelv
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mait (37, nimi muudetud) on pidanud tulest ja veest läbi käima, et ta saaks pärast lahutusi oma lastega aega veeta ja isakohustusi täita. Tal on seljataga kaks abielu, esimeses tuli lahutuse soov mehelt endalt, teises oli aga algatajaks naine. Mõlemast abielust on Maidul üks laps. «Esimene lahutus polnud mulle vaimselt nii raske, sest see soov tuli minu enda poolt. Maha jäi kuueaastane poeg, kuid õnneks polnud meie kohtumistega probleeme. Teise lahutuse puhul olin topelt kurb – jäin ilma armastatud naisest ja lisaks sellele piirati tugevalt mu suhtlemist kolmeaastase tütrega,» räägib Mait rahulikult, kuid kurvalt.
Kuigi mõlemast lahutusest on möödas juba aastaid ning nüüdseks on lastega kohtumiskord paigas, teevad mälestused endiselt haiget. Mait meenutab, kuidas teine naine kolis pärast lahutust Eestimaa teise otsa ning lubas mehel lapsega koos olla vaid seal. Nii sõitiski mees igal nädalavahetusel üle saja kilomeetri, et päev-kaks pisitütrega koos olla. «Minu jaoks oli oluline mitte kaotada sidet lapsega. Et poleks hiljem nii, et kokku saades pole millestki rääkida ja oled justkui võõras,» räägib Mait.
Eestis on loodud MTÜ Isade Eest, mille põhieesmärgiks on seista nende lapsevanemate õiguste eest, kellelt on võetud võimalus oma lastega kohtuda. MTÜ nimi viitab aga asjaolule, et sageli on just mees see, kes on naise juurest ära läinud ning kellel on tekkinud probleeme oma lastega kohtumisel.
MTÜ Üksikvanema Heaks eestvedajad, psühholoog ja perenõustaja Küllile Lillestik ja perenõustaja Kaia Kapsta selgitavad, et üks lapsevanem (kes ei pea alati ema olema) võib hakata teise suhtes tõrjuvalt käituma, sest lahkuminek on temas tekitanud pinge, ebatäiusliku tunde. «Kui ma ei oska endaga kontaktis olla, siis hakkan arvama, et keegi minust väljastpoolt peab minu ebamugavuses süüdi olema,» ütleb Kapsta. «See pole aga teadlik protsess. Inimene hakkab hingevalu tõttu alateadlikult oma endisest partnerist eemale hoidma, proovides kontakti vältida. See, kui pahatahtlikult see välja kukub, oleneb suuresti inimese emotsionaalsest haritusest,» lisab Lillestik.
Lillestiku sõnul sõltub taoline käitumine ka sellest, milline oli kahe inimese vaheline kontakt paarissuhtes olles. Mida rohkem lähedust oli, seda suurem on valu ja kibestumine pärast lahkuminekut. «Aga selline manipuleeriv käitumine on vägivald! Siiski ei taha ma süüdistada nii käituvaid naisi, sest sageli pole nad ise oma vägivaldsest käitumisest ja lastega manipuleerimisest teadlikud.»
Loe samal teemal pikemalt aprillikuu ajakirjast Psühholoogia Sinule