Seoses seriaali «Aeg elada» lansseerimisega Sony Entertainment kanalil korraldas Naine24 lugejamängu, mille teemaks oli küsimus: mida teeksid sina, kui saaksid teada, et sul on jäänud elada vaid loetud kuud? Selle kirja autor valis endale auhinnaks The Body Shopi greibilõhnalise loodusliku lõhnaõli.
Ütleb küll üks laulurida korrutades, et «meil on aega veel, meil on aega veel…», aga mis siis kui ei olegi? Kui ilmneb, et ajamasin kargab ootamatult kintsu, hammustab ja ütleb, et tee nüüd eesoleval paaril kuul kõik, mis hing ihkab. Ja siis paneme su pillid kotti. Või pildi tasku – kuidas keegi soovib.
Mõistagi karm uudis, eriti kui võimalust sellest väljasiplemiseks ei antagi. Siiski, silmi seepärast paiste ei nutaks, kurbloolisi kirjakesi lähedastele kapinurgale ei jätaks. Ei viskuks ka põlvili põrandale, samal ajal tühja laenurka kiibitsedes ja kisendades, et miks just MINA? Sama ootamatult kui Newtonile ubin pähe prantsatas, võib elust lahkumine tulla meist kõigile. Ja mis seal siis õigupoolest ohkida, kui lahtiste otste sõlmimiseks veel paar kuud pealekauba antakse.
Kui ette tead, et enda heaolu pärast pikalt enam pead pole murda tarvis, siis hakkad ju ikka südant valutama maailma tuleviku pärast. Ma valutaks oma südant ka. Ikka kohe selliselt, et vaktsineeriks, broneeriks, pakiks asjad ja lendaks Mosambiiki vabatahtlikuna näiteks tänavalapsi aitama või siis oma panust sealsete orbude heaolusse andma. Kole klišeelik on see «heategemine» viimasel sekundil – et miks siis alles nüüd ja miks mitte varem? Kohaliku loomade varjupaiga elu olen ikka aeg-ajalt turgutanud, aga varalahkudes sätiks sihid natuke suuremaks, kui näiteks koertele-kassidele toidulaua katmine.
Kui heategu möödanik ja süda enam sedavõrd maailma pärast ei valutagi, võtaks aega iseendale ja lähedastele. Kuulutamata neile ja ka ülejäänud ilmale, mis tulevik toob, viiksin kogu pere Hispaaniasse Port Aventurasse, kus asub selle ilma üks silmapaistvamaid lõbustusparke. Eks ikka selleks, et viimased hetked pereringis jääksid meenutama lõbusaid üheskoos veedetud aegu. Ja et neid aegu argipäevade kestel teinekord küllaltki keerukas leida on, tooks palmidega pikitud riik oma päikesepaiste ja ülemeeliku lustipargiga kindlasti kauaoodatud vaheldust. Mõistagi tähendab hullumeelne karussell ilmselt mõne oksekoti kasutuselevõttu, aga mälestus seegi ju – ainulaadne.
Kalenderplaani võtaks kindlasti ka väikese kontsertelamuse. Otsiks näiteks välja, kus ja millal puberteedirõõm Justin Bieber noka lahti teeb. Ja kuulaks-vaataks ta ära. Et ikka teaks, millest need nooremapoolsed nii sügavvaimustatud siis ka olid.
Inventuuri teeks ka. Maist vara küll vähevõitu, aga ei tahaks ju, et pärast minekut keegi kolmas juristi mängima peaks: «Otsustage ise, kes saab mu süntesaatori, ja kellele jääb veel kasutamata kalendermärkmik». Täitsa tuimalt müüks kõikvõimaliku maha, saadud kupüürid kannaks otsejoones oma vanemate arveldusarvele. Ja mida müüa ei õnnestu, selle annetaks. Muu sodi leiab tee ilmselt prügimäele, kus kajakad ja muud tiivulised selle peeneks hakivad.
Laululemb nagu ma olen, tahaks enne minekut mõne tubli suvehiti ka purki saada. Natuke lahkaks seal senikogetut, et kui rõõmus ja roosa mu elu tegelikult ikka oli – seda taaskord põhjusel, et pigemini võiks ju lähedaste mällu jääda kummitama minust positiivne noot. Sõna otseses mõttes mažooris.Maitsemeeli turgutaks – kõige selle kuuma, vürtsise ja võõraga, mida seni pole mingil põhjusel söögitorust tahtnud alla lasta. Astuks kindlasti kõikvõimalike klubide liikmeks, kus saaks harjutada suusabobisõitu, heegeldamist edasijõudnutele ja kollektsioneerida midagi eriti totrat – näiteks WC-paberi papirulle. Pärast annetaks kollektsiooni kaunile Rõuge vallale Lõuna-Eestis, jaanipäevatule korraldamiseks.
Kõige tipuks laseks elul natuke omasoodu ka voolata, sest ega need argipäevased tegevused nii koledad olegi. Ärkad, sööd, teed tööd, tapad telekakanaleid, magad. Ja grand finale olgu üks meeleolukas koosviibimine kõigi nendega, keda veel silm ihkab näha. Kuigi valjuhäälselt ei kisendaks, et mis on kogunemise põhjuseks, siis mõttes sooviks neile kõigile head ja mõistagi ka «head aega».