Seoses seriaali «Aeg elada» lansseerimisega Sony Entertainment kanalil korraldas Naine24 lugejamängu, mille teemaks oli küsimus: mida teeksid sina, kui saaksid teada, et sul on jäänud elada vaid loetud kuud? Selle kirja autor valis endale auhinnaks Avoni Luxe huulepulga designer red.
Huvitaval kombel olen sellele päris palju mõelnud. Mida ma ikkagi reaalselt teeksin, kui saaksin teada, et varsti-varsti on minu kord lahkuda? Kas ma hakkaksin paaniliselt otsima imerohtu? Külastaksin sensitiive-ravitsejaid? Langeksin musta masendusse? Tõenäoliselt küll!
Ühel hetkel ma siiski taipan, et tõmblemisel pole erilist mõtet, sest mida see õigupoolest mulle ikka annaks? Öösiti on mu pea erinevaid mõtteid täis ning rahulikust unest ja kaunitest unenägudest võin vaid unistada. Käsi haaraks paberi ja pliiatsi järele ning paber täituks minu elus olulist rolli mänginud inimeste nimedest. Sest mis on õnn? Leian, et sel hetkel ma enam ei arva, et õnneks on vaja ilusaid ilmasid, päikest, raha või vastassugupoole komplimente. Jõuan tõdemusele, et pole tähtsust, missugune on tänane ilm või kas saan televiisorist vaadata oma lemmiksarja, sest see, mis on tegelikult oluline, on meie ümber koguaeg olemas. Need on inimsuhted ja hetked. Lõppude-lõpuks teevad just need väikesed asjad meid õnnelikuks.
Peagi täitub paber erinevate märksõnadega. Kirjutan sinna südamest! Jäädvustan kõige erilisemad hetked ja mälestused. Kirjutan ka seda, mida konkreetse inimese juures armastan, mida tahan talle veel öelda. Sel öösel vaatan läbi CD-le seisma jäänud tuhanded ja tuhanded pildid. Olen ilmutamisega oodanud juba mitu head aastat. Ikka ja jälle olen selle edasi lükanud, aga lõpuks on ometigi põhjus see asi ära teha. Iga pildi pöördele kirjutan midagi rõõmsat või vaimukat, mõne mõttetera või soovi – midagi, mis mulle on eriliselt meelde jäänud või mis on meid konkreetse inimesega ühendanud.
Hiljem jagan need pildid kõigi nende inimeste vahel laiali, samal ajal koos meenutades kurbi või rõõmsaid aegu, jutustades, südamest naerdes või rõõmust nuttes. Saadan pilte ka neile, kes on mingil hetkel mänginud minu elus olulist rolli, mis sest, et tänaseks päevaks on side meie vahel katkenud. Tahan koguda kokku kõik väikesed killud. Siinkohal näide sõprusestki. Mul on mitu aastatepikkust sõprussuhet purunenud ja siiani ei suuda ma mõista, miks ma pole läinud ja neid asju selgeks rääkinud. Ma tõesti ei saa aru, mispärast?! Ent sellisel hetkel ma teen seda, ükskõik missugune oleks lõpptulemus. Teen seda ainult südamerahu ja hea tunde tagasisaamise nimel.
Ma ei näe põhjust muretseda oma elus valesti tehtud otsuste või valikute pärast. Iga armastus on olnud omal kohal ning kahetseda pole miskit. Tuleb tõdeda, et ütlus: «Muretse selle pärast, mis on jäänud tegemata, mitte selle pärast, mis on juba tehtud», on päris asjakohane. Sest tõepoolest, tegemata jäänud tegemisi on alati, kas siis vähese julguse, otsustuskindluse või nõmedate eelarvamuste pärast. Ma ei pea siinkohal silmas langevarjuhüpet või eksootilist reisi Hawaiile. Pean silmas ennekõike seda, mis kusagil hingesopis kripeldab. Hetkel on minu jaoks üheks selliseks näiteks üks müstiline persoon minu elus. Ühelt poolt on ta mulle justkui väga lähedal, teisalt kaugel, ja nii juba mitu aastat. Me ei kohtu peaaegu kunagi ning ei räägi neil teemadel, millest tegelikult tahaks. Ometi räägivad need harvad korrad, mil kokku juhtume, iseenda eest. Huvitav, kas keegi saab aru, millest ma räägin? See pole mingisugune tobe armumine, sest ma pole temasse üleüldse armunud ja pealegi, olen pikaaegses suhtes. Ometi tahaksin tema kõrval lihtsalt istuda ja olla. See on veider, kuid samas eriline tunne, seest justkui põleks. Mida ma selle tundega tegema peaksin? Mul pole õrna aimugi! Võib-olla talle sellest rääkides suudaksin leida hingerahu.
Mida veel? Kavatsen astuda välja sellest piiravast kastist, mis meid igal päeval ümbritseb ja mille sees oleme justkui vangid. Tahan tunda end tõeliselt vabana, olla ükskõikne selle suhtes, mida arvavad teised. Märgates tänaval, poejärjekorras või bussis meeldivat inimest, siis üldjuhul pole enamikul meist julgust teha seda, millest mõtiskleme või unistame. Võime võtta näite kasvõi sellest noormehest, kes paar päeva tagasi kohtas poejärjekorras neiut, kes tekitas temas erilise särina ning keda noormees asus Facebooki vahendusel otsima. Arvan, et just sellised särinad ongi need, mis suudavad meid äratada. Selleks pole vaja teha muud, kui tegutseda.
Teadmises, et peagi mind enam ei ole, ei kardaks ma teha mõnusaid hullusi: teha suvalistele inimestele ebatavalisi komplimente, joosta, hüpata või naeratada võõrastele ja iseendale – vaadaku teised, kuidas tahes. Ma ei kardaks lakkamatult nutta, sest arusaam imelisest elust, mida on mulle kingitud nii vähe, jõuaks pärale. Sellisel hetkel suudaksin isegi oma pisaraid nautida. Tahaksin veelkord kogeda seda tunnet, kui sai paljajalu murul vihma nauditud, vaadata veelkord seda imelist vikerkaart ja unistada, meenutada. Tahaksin veel pidutseda, tantsida varajaste hommikutundideni Termika järgi. Tahaksin tunda neid nooruse-hulluse hetki, millest on jäänud minu ellu parimad mälestused. Ma võtaksin sellest elust viimast!
Ma küll ei tea, mis on õnn teie jaoks, aga minu jaoks peitubki see pisiasjades ja hetkedes. Õhku jääb ainult küsimus, miks ei oska, ei suuda või ei taha me nautida neid väikeseid asju igal päeval? Kui me ei hakka tõeliselt ELAMA praegu, siis millal veel?