Seoses seriaali «Aeg elada» lansseerimisega Sony Entertainment kanalil korraldas Naine24 lugejamängu, mille teemaks oli küsimus: mida teeksid sina, kui saaksid teada, et sul on jäänud elada vaid loetud kuud? Selle kirja autor valis endale auhinnaks Avoni uuenenud Ultimate 7S nahahoolduskomplekti. Komplektis on näopesugeel, päevakreem, öökreem ja silmaümbruste hooldustoode.
Kuni tänaseni kulges minu aeg ühes suunas – aina edasi millegi poole, mööda suhteliselt sirget elujoont. Ja tempo on olnud mõõdukas mõningate kiiremate tangosammudega. Ma ei ole kunagi aega surnuks löönud. (Kui õõvastavalt kõlab see väljend praegu ja surmast ma küll ei mõtle. Vähemalt mitte praegu. Küll aga lööb surm paratamatusega minu ajaarvamise pihta.)
Täna, astudes õue neljakordsest hallist telliskivimajast karge kauni päikesepaiste kätte, on kõik mu ees ja sees piimjalt valge ja vatine... Ma otsin väljapääsu.
Minu aeg hakkab käima teistpidi, kuni ajaarvamine jõuab nulli. Aga nii kaugele ma praegu ei mõtle. Aega on vähe. Aega on kuratlikult vähe, nagu alati! Praegu on aga aega tõsimeeli vähe.
Ma ei saa endale enam kunagi ootamist lubada. Terve elu olen seda vihanud, kuid nüüd ma ei taha ega pea midagi ega kedagi ootama. Ma keeldun sellest!
Kui palju on jäänud tegemata ja kui palju jääbki tegemata. Ma pean hakkama valikuid tegema ja ma ei saa enam kaaluda nii nagu varem – ma pean otsustama käigupealt. Ja mul peab olema plaan! Ma pean tegema endale plaani, sest nii jõuan ma rohkem.
Oleksin juba varem pidanud kojukogunenud rämpsukogust regulaarselt vähendama, siis oleks nüüd selle võrra rohkem aega. Sest ma pean tegema inventuuri. Ma tahan teha asjad korda – vaadata, kellele ma midagi mälestuseks jätan ja üldse, mis minust järele jääb. Raamatud! Issand, kellele ma need jätan?!
Ma teen korraliku puhastuse nii oma riidekapis kui kosmeetika kõikvõimalikes redupaikades nagu magamistuba, vannituba ja maal sauna-eesruumis. Jätan alles ainult selle, mida tõesti naudin. Ma ostan koguni uut kosmeetikat ja kreeme - neid, mida seni pole raatsinud. Ma tahan oma kehale ja vaimule lubada parimat. Ma lasen stilistil teha endale välimuse ja ostan natuke riideid, jalanõusid, mõne ehte. Ja korralikud (loe: kallid) päikeseprillid - lõpuks ometi!
Ma tahan reisida. Nüüd on käes see aeg, kui ma ei pea midagi kaaluma. Mul tuleb lihtsalt plaan teha. Ma võtan internetis lahti maakaardi ja reisikirjad. Ma pean tegema plaani. Ilmselt on mõistlik valida reisikavasse alguses kaugemad paigad ja siis kodule lähemad. Kahetsen, et pole sellist plaani varem teinud, sest nüüd on vaja teha ka pingerida. Kõikjale ma ilmselt ei jõua...
Tunnen sisimas, et on hea, et olen üksi. Niikuinii tuleb kõik teha läbi üksi. Muidugi on mul sõpru, kuid ma ei kaldu kõrvale ja ma ei oota. Minu ajaarvamine on minu aeg – ja kes tahab, saab minu ajast ja plaanist osa.
Ma pean tegema pingerea ka restoranidest, kus ma tahan süüa. Tõsi, isu ei ole praegu, aga mu enesetunne on hea ja ma kavatsen nautida ka head rooga ja teenindust nii kaua, kui ma saan.
Ma olen olnud oma mõtetes isekas. Alles nüüd mõtlen ma sellele, et mul tuleb jagada aega ka oma lähedastele. See on suurim kingitus, mida mul anda on, aga ainult mina tean selle väärtust. Ainult mina tean, KUI KALLIS on see kingitus. Ja ma tahan, et see oleks kvaliteetselt koos veedetud aeg. Mis see siis oleks? Kas me istuks lihtsalt kodusel diivanil või hoopis mere ääres kaldaserval ja hoiaks käest kinni, vaikiks? Kas me meenutaks vanu aegu või teeks koos midagi pöörast, mida nad kunagi hiljem minust rääkides saaks meenutada?
Millisena ma üldse tahan, et mind mäletataks? Ikka pöörase ja lõbusana. Niisiis peab see koos veedetud aeg olema lahe. Aga see ei peaks olema ka midagi sellist, mis oleks üle võlli, sest siis ei oleks see enam ehe ja me ei naudiks seda. Ma teen sõpradele üllatusi. Ma püüan täita nende unistusi. Ma tahan neile midagi kinkida.
Just nüüd tunnen, et mulle kasvavad tiivad (kas pole vara?), et ma saan argielust kõrgemale tõusta. Tajun alles praegu, et see võimalus on mul alati olnud, aga mind hoiavad tugevalt maas igapäevased rutiinid ja mure tuleviku pärast. Tuleviku pärast ma enam muretsema ei pea.
Ma tahaks kord veel tunda armastust. Seda tõelist, kahe inimese vahelist. Seda on arvatavasti kõige raskem oma nimekirja lisada ja plaani võtta.
Ma usun, et elu on huvitav ja kaunis ja et ta on seda tänu sellele, et me ei tea, mis meid ees ootab. Me unistame, teeme plaane ja elame, aga elu teeb meile jänesehaake ja üllatusi. See teebki temast nii kauni ja huvitava. Lõppkokkuvõttes loeb ainult see, kuidas me suhtume nii nendesse haakidesse kui üllatustesse ja eelkõige endasse.
Kui kulunud ja ebasiiras on tundunud mulle väljend «täna algab minu ülejäänud elu esimene päev» - ma poleks uskunud, et mina seda kunagi enda kohta ütlen. Aga täna ma ütlen ja ma mõtlen seda täiesti tõsiselt. Kätte on jõudnud aeg, mil igal päeval teen ma midagi viimast korda elus... Mu elu on kui pihku valatud vesi, mis tilkhaaval mu peopesast kaob.