Lugeja kirjutab: helendus

Naine
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Seoses seriaali «Aeg elada» lansseerimisega Sony Entertainment kanalil korraldas Naine24 lugejamängu, mille teemaks oli küsimus: mida teeksid sina, kui saaksid teada, et sul on jäänud elada vaid loetud kuud? Selle kirja autor valis endale auhinnaks Avoni LUXE lauvärvipaleti black tie.

Olin alati arvanud, et mind enam miski ei šokeeri. Olin lasknud endal elada läbi kõik lubatu ja lubamatu, mis mu teele jäi. Kulgesin tuimalt ja tujutult oma õnnelikus auras, rõõmustasin siis kui tarvis, kurvastasin ka kui viitsisin. Enamasti olin rõõmus ja edukas, avatud ja tegus. Harva ütlesin «ei». Armastasin oma kortse ja jonnakaid lapsi, oma suhteid. Elujaatav muster oli minus kinnistunud. Mulle öeldi, et olen haiglaselt rõõmus ja patoloogiliselt õnnelik.

Ja kui arst mulle teatas, et minu sees helendab. Mida ma siis tegin? Sain olla kauaoodatud šokis? Te eksite. Ka mina eksisin. Arvasin, et miski suudab mind ikka veel rabada. Talumatu kergusega võtsin vastu uudise: minu sees helendab. Ka kordusuuringud kinnitasid seda. Mõned kuud veel.

Tulin koju, istusin oma vahukoorekohviga kamina ette, õnneks mõtted polnud kodus. Istusin, tundsin, kuidas kohv kurgust alla valgub. Siis tundsin üle kohviaroomi mu ninna tungimas kerget magusmõrkjat lõhna. Need olid need hullud nartsissid, tulikollased trompetnartsissid, terve sülem laias vaasis. Nii armas, et nad mu tähelepanu otsisid, minu seltsi end sättisid. Hunnikutes lund akna taga ja need helekollaselt irvitavad lilled nagu tahaks olla päikesed, võltspäikesed, asemikud. Kui täna on südatalv, siis homseks lubas sula. Mõtted, muremõtted sealhulgas, olid peast nagu pühitud. Valdan tehnikat: mõte ei kasuta mind, vaid mina teda. Olin uhke. Magasin kogu öö sügavalt.

Hommikul ei ärganud ma mitte kella vaid räästasirina peale. Räästad laulsid. Sulavesi tormas. Mu mõtted läksid liikvele. Jõin tassi piimateed ja kiirustasin koeraga õue, Emajõge vaatama. Õrnad jääplaadid nühkisid endid üksteise otsa, tekitades metalset kõla. Vesi oli valla pääsenud ja kiirustas, tööle, kuhu? Jõgi jõuab kohale. Kõik jõed jõuavad. Ma ei rutanud nagu kevadtuule vallas jõevesi ega lootnud ka jõuda kuhugi.

Lapsed olid ärganud ja söönud, panime «skafandrid» selga ja läksime parklasse sulalumega mängima. Taks leidis tühjaks läinud palli ja mängis sellega nagu noor kutsikas, kass istus kännule ja vaatas, kuidas me jää- ja lumesegu mördime. Päikest oli igal pool, ühtki pilveraasu polnud. Taevas oli selge.

Helendus mu sees ja see kiiskavalt valus päike siin väljas, mina nende vahel. Ma polnud ei üks ega teine. Mina olin see kevadvetega hullaja. Kui olime läbimärjad, tulin minna tuppa.

Ma ei hakanud elama ja märkama alles siis, kui helendus avastati, vaid enne ja praegu ja kuni...

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles