Seoses seriaali «Aeg elada» lansseerimisega Sony Entertainment kanalil korraldas Naine24 lugejamängu, mille teemaks oli küsimus: mida teeksid sina, kui saaksid teada, et sul on jäänud elada vaid loetud kuud? Selle kirja autor valis endale auhinnaks Avoni kauapüsiva ja mõranemiskindla küünelaki berry shimmer.
Tavaliselt voolab ajaliiv liivakellas ilma, et sellele lähemalt mõtleksime. Rutiiniks saab elu igapäevarütm: pere, kodu, töö, sõbrad. Seetõttu võib diagnoos vähist tulla kui välk selgest taevast. Ajaliiva liivakell jääb seisma. Kõik? Lõpp? Algul tahan karjuda «EI!», siis aga tuleb mõte, et nüüd tuleb võtta elult viimast.
Mul on palju suuri ja tillukesi unistusi, mis sõltusid ajakulust. Aasta algul lubasin endale oma unistused teoks teha. Kaks neist on täitunud: sain sülearvuti ja rulluisud. Olen oma rulluiske igatsenud juba teismeeast saadik. Siis tahtsin minna Norrasse, sinnagi olin plaaninud sel suvel juba minna. Nüüd aga kerkib mõte - kas ma enam jõuan? Pariisigi tahtsin minna. Armastan kunstiloojana seda imetleda. Säästude eest viin end nüüd kohe Pariisi, kunstilinna, kus on Louvre, tänavakunstnikud. Tunnen päikest oma näos, maalin või joonistan Pariisi ja selle elanike portreesid. Loon maale Polloci metsikusega, Dali ideedega ja joonistan Da Vinci tundlikkusega inimkeha.
Lasen valla oma hea tuju ja sooritan benji-hüpet, mille tegemiseks senini raha pole jätkunud. Võtan nüüd laenu. Jah, mulle pole kunagi meeldinud laenata, aga elu serval seistes, mis vahet sel on? Tormata pea ees õhukihtidest alla nagu rakett. Linnu moodi end vabana tunda. Tahan õppida ladina-ameerika tantse ja tantsida nagu iial enne, ja ei kunagi enam.
Samuti tahan tunda armastust, mis võtaks hinge seest, mis paneks seisma aja, mis nüüd minu vastu töötab. Jagada kellegagi neid elu viimased ja parimaid hetki. Kedagi, kes paneks mind unustama, et aega on vähe. Isegi kui me ei abiellu eal, prooviksin printsessi edevusega pulmakleite kas või selle pärast, et kordki elus kanda maast laeni peent kleiti, mida ma eales teinud pole ja võib-olla eal ei teegi.
Kõige selle juures tahan jätkata selle mulle jäänud aja jooksul oma tööd: aidata inimesi, sest teiste aitamine on see, mis teeb meeleolu heaks, annab elule mõtte. Jah, olen kogu aeg teisi aidanud, vähiga vajan ise abi, aga see abi võib tulla ka abi saanud inimese näost kui too tänulikult naeratab.
Kas ma kahetseksin midagi? Ei, sest nagu keegi tark on kunagi öelnud: «Kahetseda ei tasu mitte seda, mis tehtud, vaid seda mis tegemata». Seega tuleb vastu võtta kõik elus pakutav, enda sisemisel tundel GPS-i kombel navigeerida lasta ning kohale jõudes pakutav täiel rinnal vastu võtta. Et selleks, kui liivakellas liiv lõppeb, ei peaks meenutama võimalust, mis kerkis, kuid jäi kasutamata.