Lugeja kirjutab: minu uus ajaarvamine

Foto: SCANPIX

Lugejamängu üleskutsele, kirjutada sellest, mida teeksid, kui sul oleks vaid loetud kuud elada, saabus mitmeid huvitavaid kirju. Selle loo autor võitis soengutesti ja kevadise lõikuse Gersi ilustuudios.

Kõik, mida ma teadsin või mille uskusin tõde olevat – kõik, mille vastu olin huvi tundnud ja mida armastanud, näis minu uue ajaarvamise esimestel nädalatel tühine. Minu maailm oli laiali lagunenud nagu taifuunijärgne linnake. Aga, ma ei kavatse üksikasjadesse laskuda ja siia kirja panna seda, millele ma ei tahtnud mõelda siis, ega taha mõelda ka nüüd. Ometi olid need soovimatud mõtted esimesel kuul, pärast lõpliku  diagnoosi teadasaamist, mu päevade peamine sisu. Need, kes mõistavad, teavad niigi.

Lühidalt kokkuvõetuna oli minu soovimatute mõtete sisu peaaegu alati üks: aeg, lootus, kuhtuv välimus, aeg, ravi, lootusetus, vastik maitse suus, aeg, minu keha, aeg, mingid tundmatud lõhnad, nõrkus, aeg, ravi, aeg... Mõtete vahele minust endast mahtus alati minu aeg – kuud, nädalad, päevad, tunnid, minutid, sekundid. Minu aeg muutis mind enesekesksemaks, kui olin eales varem olnud. Võimalik, et ka heas mõttes.

Oma uue ajaarvamise teise kuu alul küsisin ma eneselt: mis edasi? Küllap on see küsimus mulle loomuomane. Ma polnud kunagi olnud eriline norutaja. Ma olin reisinud, teinud tööd, näinud elu ja elanud. Ma ei olnud võib-olla olnud iseenda parim variant, aga siiski üsna talutav variant. Niisiis, küsimus: mis edasi? Valmiskirjutatud unistuste nimekirja mul tagataskus polnud, aga umbes sel ajal pakkus mu sõbranna, et võiksime minna reisima. «Ei midagi liiga eksootilist, ega midagi liiga kuuma või külma. Võib-olla suvine Iirimaa. Nädal või paar kohapeal. Puhkaksime,» ütles ta mulle.

«Võta, mis võtta annab,» sosistas üks minu arvukatest minadest. «Mõni väike vabastav tegu,» püüdsin ma ennast veenda.

Mõtlesin ta pakkumisele oma unetutel öödel ja unistel päevadel. «Proovige asju, mida tahate proovida. Järgige oma südant ja sisetunnet,» ütles kunagi mulle ja minu klassikaaslastele eesti keele õpetaja, kui pidime kirjutama kirjandi teemal «Kelleks tahan saada». Kas ma teadsin – nüüd pea kakskümmend aastat hiljem - kelleks ma tahan saada? Mitte eriti. Siiski otsustasin ma vähemalt reisi osas järgida oma sisetunnet ja sellest keelduda. Ei mingit Iirimaad, Egiptust, ega Uus-Meremaad, kuigi viimane oli kunagi olnud mu unistuste sihtpunkt.

Teadsin ühte – tahtsin võimalikult palju mulle jäänud ajast veeta koos oma abikaasaga. See oli meie ühine soov. Ta võttis välja oma mitme aasta jooksul puhkamata jäänud puhkuse ja me sõitsime väikesele Lääne-Eesti saarele. Olime seal viibinud meie tutvuse algusaastatel mitu suve ja me mõlemad mäletasime seda aega kui õnnelikku ja muretut.

Niisiis peaaegu kolm kuud mulle jäänud ajast olime väikeses parasiidis, kus ma ärkasin kella kümne paiku merekohina saatel ja uinusin õhtul kümne paiku samuti merekohina saatel. Tema pärast suutsin olla rõõmsameelsem ja nautida hetke. Oli nii loomulik olla temaga koos selles keskkonnas – kui just mitte õnnelik, siis vähemalt rahulik ja leppinud. Kas oli see jälle vastuolus minu sisemiste vajadustega või vajadus teha seda, mida minu minult oodati? Ei. Või oli see vajadus teha nii, nagu minult oodati, et ma teeksin? Ei, ma olin mina ise. Ma ei pidanudki end sundima. Mulle oli oluline, et ta ei kannataks või kannataks vähem. See oli samuti enesekeskne soov, sest ma hoolisin tema tunnetest vähemalt niisama palju kui enese omadest. Me ei tea teiste tunnete sügavust, kuid teda õnnetuna nähes tundus mõeldamatu sellele ise teadlikult põhjust anda.

Meil oli alati olnud sarnane huumorisoon ja me pole vist kunagi nii palju naljatlenud kui siis, selles rannamajakeses. Eneseirooniaga vürtsitatud naljad olid minu puhul muidugi ka täiesti kohased. Enne uinumist istusime terrassil, kuulasime meie noorusaegade lemmikmuusikat ja jõime pisut. Ta teadis, et ma ei peaks jooma, aga mina tahtsin olla selline, nagu ma alati olin olnud – igas episoodis. Selles oli mingi riukalik vastuhakk ja talle meeldis mind rõõmustamas näha. Teki sisse mässitud mina, pool klaasi punast veini ja The Smiths.

Mõnel õhtul ja mõnikord ka lõunaajal luges mu abikaasa mulle midagi ette. Ainult kõige paremaid raamatuid, mida olime mõlemad armastanud. Proovisin ka üle kümne aasta joonistada. Näis täiesti veider ja arusaamatu, miks ma olin nii palju tööl käinud, muretsenud, rabelenud ja nii vähe aega veetnud tehes asju, mida ma lapsena või noorena armastasin teha. Avastasin, et aeg omandab oma tõelise väärtuse just «mitte midagi» tehes. «Mitte midagi» praktilisest vaatevinklist vaadatuna, sest liivakella alumise anuma täitumist jälgides, näis selles «mitte milleski» peituvat kõik.  

Ühel õhtul vaatasime koos filmi «Neli pulma ja üks matus», ning selle filmi üks stseen viis mu mõttele minu matusekõnest. Eestis ei ole minu kogemuse kohaselt kombeks pidada pikki ja südamlikke matusekõnesid nagu brittidel, või kui kõne siiski peetakse, siis esitab keegi kadunukesele võõras inimene ainult lähedastelt kuuldud faktide põhjal lühikese jutukese. Kuid mina siiski mõtlesin – mida nad ütleksid minu kohta?  Küsisin eneselt: «Tegin ma seda, mida oli vaja teha? Täitsin ma oma unistused?»...

Viimastel saarelviibimise nädalatel hakkasin ainuüksi enese tarbeks pidama päevikut. Kirjeldasin päevi ja päikeseloojanguid – seda, mida me õhtusöögiks olime söönud, mida lugenud ja kus käinud. Vahele puistasin mõtteid ja mälestusi, mis pähe vilksatasid. Ükskord koostasin endale nekroloogi, alustades sõnadega «Pärast rasket haigust lahkus…». Sest nii nagu paarsada aastat tagasi ei võetud «kurja» sõna suhu ja näiteks hundi kohta öeldi võsavillem, metsakutsa või hallavatimees, kasutatakse tänapäeval vähksurmade puhul eufemismi «lahkus pärast rasket haigust».

Mõtetega harjub, isegi sellistega, mida sõnadesse ei panda

Saarelt lahkumise eelsel õhtul koostasin nimekirja, mis koosnes muuhulgas järgmisest:

1.      Õpi mediteerima.

Võib-olla on see tõesti pisut nagu kulunud soov, aga oma kunagi kiire elutempo juures näis see mulle parim asi, mida osata.

2.      Õpi rosinakukleid küpsetama.

Selleks ajaks olin kolm korda katsetatud ja alati olid tulemuseks olnud kerkimisprotsessi vahele jätnud plõnnid.

3.      Lepi ära oma vennaga.

See oli näotu riid, mis kasvas välja tavapärasest nägelemisest.

4.      Otsi üles oma kooliaegne sõbranna A.

5.      Ära anna alla. Ära anna alla. Ära anna alla.

6.      Andesta K-le.

Ütlesin endale: «Kui raske see ikka olla saab. Pealegi ei lähe sa sinna enam kunagi tööle.»

7.      Püüa igal päeval millegi üle rõõmustada.

See on võimalik.

8.      Rõõmusta teisi!

Siis olimegi tagasi linnas – elu poolt ette määratud rööpas. Mu abikaasa käib tööl ja mulle pakuvad päeval seltsi minu ema ja vahel ka mõni sõbrannadest. Minu viimased rosinakuklid juba pisut kerkisid. (Peamine on järgida retsepti!) Vennaga leppisin ära, samuti käisin sõbranna A-d vaatamas. Teised punktid on jätkuvalt töös ja ma ei tea, kas ma kõike jõuan.