Pole saladus, et paljud on endale hingesugulase või koguni elukaaslase leidnud internetiavarustest. Eriti mugav on selline tutvumine keskealistele ja vanematele inimestele, kes ju ööklubisse endale seltsilist otsima ei lähe. Vähem teame sellest, kui paljusid paare on liigne avameelsus sotsiaalmeedias lahku ajanud või õnnetuks teinud.
Kuidas reageerida, saades teada, et partner on Facebookis ära märgitud hiljutisel lõbusal peol tehtud pildil, aga sina polnud sellest peost kuulnudki? Kui palju tuleks huvi tunda partneri postituste, sõbralisti, vestluste, «laikimiste» ja «šeerimiste» vastu?
Millal suhe sotsiaalvõrgustikes teatavaks teha? Kas endine kaaslane ja tema sõbrad tuleb kohe pärast lahkuminekut oma sõbralistist maha võtta? Kas jagama peaks vaid paarisuhte helgeid hetki või ka muresid ja kui palju seda üldse teha?
Võib teha armukadedaks
Need on netisuhtluse mõju paarisuhetele uurinud psühholoogi ja perenõustaja Kätlin Konstabeli sõnul vaid mõned mured.
«Tõsi on see, et ei praegustel noortel ega ka nende internetimaailma suhtlema siirdunud vanematel ei ole olnud kuskilt ega kelleltki seal suhtlemise ja suhete reegleid õppida. Aga nii nagu internet pakub uusi võimalusi kõikvõimalike suhete loomiseks ning sellega seotud positiivseteks emotsioonideks, on seal ka rohkem võimalusi suhtes juba tekkinud probleemide väljatulekuks,» nendib ta.
Sotsiaalvõrgustikud on teinud paarisuhted avalikumaks, kui need eales on olnud, eelkõige just noorte seas on suhtestaatuse äramärkimine tihti oluline teetähis suhte arengus. Aga avalikkus võib tähendada psühholoogi hinnangul ka haavatavust.
Üks suuremaid probleeme on sotsiaalvõrgustike roll armukadeduse suurendajana. Küsimusi võib tekitada nii partneri sõbralist, tema postitustele kirjutatud kommentaarid, pildid, kus teised partnerit ära märgivad, rääkimata sotsiaalvõrgustikes tihti pakutavast võimalusest ka privaatselt teiste inimestega lobiseda.
«Kui juba kahtlused on tekkinud, siis kiputakse partneri iga sammu sotsiaalvõrgustikus jälgima ja leitavat infot ei tõlgendata enam kindlasti mitte objektiivselt,» märgib Konstabel oma nõustajakogemustele tuginedes.
See probleem ei vaeva muidugi kõiki ühtemoodi – uuringud on leidnud, et nii nagu tavaelus on ka internetis ja sotsiaalvõrgustikes toimuva suhtlusega seotud armukadeduse taga ikkagi kahtlustaja enda seesmine ebakindlus ja madal enesehinnang ning vähem või rohkem teadvustatud rahulolematus suhtega laiemalt.
Probleeme võivad tekitada ka justkui positiivse infoga seotud tegevused – näiteks komme paari kõigist ettevõtmistest kõiki sõpru teavitada või partnerilt saadud positiivseid emotsioone avalikult kõigile kuulutada.
Partner ei pruugi aga olla üldse rahul, kui paarisuhtes puudub privaatsus, kui kõik avalikuks tehakse, liigne tunnete eksponeerimine võib tekitada piinlikkust.
Veidrad olukorrad võivad tekkida siis, kui üks partner kasutab sotsiaalvõrgustikku väga reserveeritult, näiteks vaid töö asjus suhtlemiseks, ja teine samal ajal postitab pilte kirglikest suudlustest või niisama kodustest hetkedest.
Üldise viisakusreeglina soovitab psühholoog, et enne kui kedagi teist äratuntavalt postituses mainida, tasuks sellelt inimeselt luba küsida. Ning fotode puhul, kus on ka teisi inimesi, võiks enne mitu korda järele mõelda, kas asjaosalised avaldamisega ka nõus oleksid.
«Praeguseks juba internetimaailma vana tõde, aga inimesed kipuvad ikka unustama, et võrku jääb kõik avaldatu alles ja kipub olema vähema või suurema vaevaga leitav just siis, kui me seda kõige vähem soovime. Praegune kirglik foto või kommentaar võib kas pärast lahkuminekut või hilisemas suhtes palju probleeme tekitada,» lausub Konstabel.
Paarisuhte proovikivi
Interneti rolli suhtlemise impulsiivsuse ja emotsionaalsuse suurendamisel on palju uuritud. Ning tõesti – inimesed tihtipeale ka ise hiljem imestavad ja kahetsevad tehtud rumalusi, on see siis mõtlematu vestlus, hetke ajel postitatud foto või tobe kommentaar. Enda tegevusest ollakse vähem teadlik, selle tagajärgi ei peeta nii oluliseks – kui partneri võib-olla liiga avameelseid postitusi ja mõtlematust arvatakse suhtele negatiivselt mõjuvat, siis enda samasuguses käitumises erilist probleemi ei nähta.
Kui paarisuhtes tekib sotsiaalvõrgustike kasutamisega probleeme, siis tuleks tegelikult mõelda kõige lihtsamate ja samas olulisemate suhte kvaliteedi näitajate peale, soovitab Konstabel. Kui tihti räägitakse omavahel mitte lihtsalt igapäevasest eluolust ja tegemistest, vaid ka suhtest endast? Kuivõrd oma partnerit üldse usaldatakse, kui lähedased emotsionaalses mõttes ollakse?
Kas mõlemad on suhtele pühendunud ühtemoodi? Kas ollakse valmis ka ebamugavatest teemadest ja tekkivatest kahtlustest rahulikult rääkima, ilma teist süüdistamata?
Kui vähemalt üks pooltest on aktiivne sotsiaalvõrgustike kasutaja, siis kas suhte alguses on selgeks räägitud, milliseid paarisuhtega seotud üksikasju seal teada anda? Nii nagu internetieelsel ajal anti paaridele soovitusi kokku leppida sõpradega suhtlemise, «käimahakkamisest» teatamise, väljavalitu vanematele ja suguseltsile tutvustamise asjus, on praegusel ajal hädavajalikud sellised kokkulepped internetiga seoses – vastasel korral võivad virtuaalsed probleemid reaalsele suhtele vägagi suurt kahju teha.