Sten Sang: kuhu küll kõik sõbrad jäid?

Sten Sang
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sten Sang
Sten Sang Foto: Erakogu

Inimene sünnib üksi ja sureb üksi. Vahepealset elu rikastavad erinevad suhted, mis tekivad ja hääbuvad. Kurb on tõdeda, et enamik vanu semusid on kadunud. Kuhu elu neid viis ja miks me enam ei suhtle?

Veidral kombel kiindub inimene kaaslastesse kõige sügavamalt just noores eas. Selline mõiste nagu lapsepõlvesõber omab erilist hella kõla ja toob meelde vahvad ajad. Rüblikuea sõpradest jääme ilma lasteaeda kooli vastu vahetades. Erilise õnne korral õnnestub mõnel väärt kaaslasega siiski ühist haridusteed jätkata. Mäletan enda põhikooliajast, kuidas ühine klass ja kool inimesi liitis. Koos sai õpetajaid kirutud ja klassiõhtutel viktoriine korraldatud. Eriline ühtsustunne meie vahel tekkis põhikooli lõpuklassis. Mida lähemale kevad ja lõplik lahkumine saabus, seda pöörasemaks me muutusime. Nüüd mõtlen, et mis meid ometi ajendas juhtkonnale kambaga vastu hakkama ja tugevat protesti ükskõik mille vastu üles näitama.

Ilmselt tajusime, et üks pikk etapp meie elus saab läbi ning ees ootab teadmatus. Kindlasti hirmutas vanadest harjunud sõpradest lahkumine. Uute leidmine ei ole just lihtne ülesanne ja kas nii häid enam leiabki? Huvitaval kombel kaotasin põhikooliaegse parima sõbra, kuigi sattusime keskkoolis samasse klassi. Võimalik, et meie sõpruse aeg sai läbi. Kasvasime üksteisest lahku, nagu on moodne paarisuhete purunemisel väita.

Seda lahkukasvamist esines hilisemates sõbrasuhetes palju. Kompromisse üksteise erinevuste ja tujude suhtes saab teha. Seda aga seni, kuni suhtlemine veel rõõmu pakub. Kui alles jääb vaid nüri kohustus ja ebameeldivustunne altvedamise ees, muutub lugu täbaraks. Hingeliselt on raske loobuda lähedaseks saanud inimesega suhtlemisest. Seda ka siis, kui tunned ammu, et koosviibimine pigem väsitab kui inspireerib.

Suhtlusportaal Facebook peaks idee järgi aitama ammu kadunud sõpradega kontakti hoida. Enamjaolt asendab esialgne leidmisrõõm pärast paari õhinal saadetud kirja vaikusega. Enam ei leidu siduvaid koostegemisi ning vanad semud on ajas piisavalt muutunud.

Lastesaamine võõrandab pereelu elaja ja veel järglasi mitte plaanija. Algul on muidugi tore kaasa elada sõbra kogemustele uue ilmakodanikuga. Pikapeale aga kasvab lõhe mureliku lapsevanema ja jätkuvalt elu nautija vahel. Lapsevanem ei mõista, miks sõber samamoodi tema maimukesest vaimustuses pole ja igal hetkel rõõmsalt appi ei torma. Samal ajal ei saa elunautleja aru, miks teda kellegi teise pereellu kiskuda tahetakse.

Veel üks liik sõpru on need, kes on minema kolinud ühisest kodulinnast. Kusjuures, ei oma tähtsust, kas uueks elupaigaks on Eesti linn või hoopis põhjamaad. Sama katkendlikuks jääb kontakt ikka, kuni lõpuks täiesti hääbub. Üks hea semu alustas mõned kuud tagasi välismaal tööelu ning tunnen, kuidas kohtudes ei tahagi talle midagi rääkida. Varem saime kordades enam aega koos veeta ning nüüd tundub see armetu üks päev kuus liiga väikese hetkena. Mingi väikese ülevaate üksteise elu tähtsündmustest muidugi teeme, kuid kurbusega tunnen läheduse kadumist meie vahelt.

Vanuse kasvades ei soovi inimene uusi südamesõpru kuskile otsima tormata. Mõnevõrra saab sõprade puudumist kompenseerida väga hea klapp armastatuga. Sellisel juhul toimib kaks ühes põhimõte, kus kallim on samaaegselt ka parim sõber. Usun, et paljudel kehtib elus see põhimõte, kuna hea paarisuhte kõrvalt ei jagu aega ega tahtmistki intensiivse sõpruse järgi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles