Pirgit Toomel kirjutab madalseisudest elus – depressioonist ja masendusest. Kes on see, kes jääb raskel ajal su kõrvale ja oskab toetada?
Pirgit Toomel: on aeg hakata oma kallimat toetama
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elu ei ole alati meelakkumine. Mõnel päeval tahame kibekähku voodist välja hüpata, kuna ees on oodata midagi ilusat. Teinekord tundub selle sammu ettevõtmine sama raske kui elada Piibli kümne käsu järgi. Depressioon, stress, meelehärm, negatiivsed mõtted – need on deemonid, mis aeg-ajalt ründavad meid kõiki.
Pealtnäha oleme iseseisvad ja tugevad isikud, kuid seda, mis meie sees tegelikult toimub, teavad vähesed. Targemad oskavad vaid aimata ja teised isegi mitte unes näha. Ka kõige särtsakam naeratus võib varjata sisemist appikarjet. Tere tulemast täiskasvanute maailma, kus kõigil on raske. Me oleme lihtsad inimesed, kel on mured, probleemid ja pinged. Mõnel rohkem, teisel vähem, kuid kõik tahavad ja vajavad lootust paremaks homseks.
Rasketel aegadel tuleb üksteisele toeks olla, kuid paraku ehmatab depressioon lähedasi eemale. Keeruline on koos olla inimesega, kes on koguaeg kurb, ärritunud või tujukas. Sellised emotsioonid tähendavad ootamatuid tülisid, halvasti ütlemisi ja põhjuseta probleeme. Palju lihtsam on selg pöörata ja minema kõndida. Olla kellegagi, kes on väike päike ja lihtne. Niikauaks, kuni avastad, et 21. sajandi haigus on sind ennast tabanud.
Tihtipeale on kergete nääkluste taga palju tõsisemad probleemid, kui arvata oskame. Vähesed mõistavad, et ootamatute vihapursete taga on peidus eksinud hing, kes karjub appi. Vajab kedagi, kes ütleks, et ta ei ole üksi ja kõik saab korda. Kallistaks, kuni lihased on valusad, ja küsiks, kas tööl on pinged. Kuulaks ja laseks teisel end tühjaks rääkida. Öeldes lõppu, et halb päev ei tähenda kehva elu. Kui oled otsustanud kedagi toetada, peaksid meeles pidama, et sa ei ole võlur, kes suudab halvad emotsioonid minema pühkida. Sa ei saa negatiivseid tundeid eemaldada. See on midagi, mida peaksid ka oma lähedasele meenutama.
Väljastpoolt paistab kõik alati ilus, kuid rutiinne töö ja kiire elutempo on potentsiaalsed stressi tekitajad. Keegi meist ei ole purunemiskindel. Kui sa julged arvata, et su lähedane on igavene rõõmurull, siis on aeg üles ärgata. Ka Kalevipojal oli oma nõrk koht. Kiida oma kallimat ja anna ta pingutustele mõte. Kõik tahame, et meid märgataks. Vajame kedagi, kes toetaks, hooliks ja rõõmustaks edusammude üle.
Targemad inimesed tunnevad abivajaja ära, kuid ainult vaprad suudavad käe ulatada. Häbi peaks olema, kui oled kellegi toetamise asemel selja pööranud. Ükspäev, kui sa mõtled, miks keegi sind ei toeta, siis tuleta meelde vanasõna «nii nagu koer külale, nii küla koerale».
Pea meeles, et inimesed, kes ei ole sinu kõrval rasketel aegadel, ei vääri seda kohta ka parematel päevadel. Ma tahaks näha seda inimest, kes suudaks kõik mõõnad minu kõrval üle elada ja endiselt naeratades otsa vaataks. Ma ei unustaks kunagi, kui eriline ta on. Vähesed läbivad taolised raskused koos. Olles kohanud kedagi sellist, peaksid kiiremas korras silmad avama. Sa istud kullahunniku otsas.
Elu on selline. Kord üles, siis alla ja jälle üles. Jagab meile katsumusi ja testib vastupidavust. Seda nii võitluses iseendaga kui inimsuhetes teisega. Sa ei pruugi seda uskuda, kuid tihtipeale on just kõige rõõmsamad inimesed üle elanud kõige raskemad lahingud. Uskumatu, aga nende naeratustest kiirgab lootust ja seda arvatavasti kellegi abiga.