Mõlemad vanemad peavad lapsele alles jääma ka pärast lahutust

Sirje Niitra
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Psühhoterapeut ja kriisipsühholoogiline nõustaja Kaie Palmet võrdleb abielulahutust lähedase inimese kaotusega raske haiguse või õnnetuse läbi. Ka lahutusele järgneb tema sõnul lein, mis tuleb asjaosalistel läbi elada.


Tehtud uuringutest on selgunud, et lahutus on sellele järgneva leina suuruse poolest lähedase surma järel teisel kohal. Lahutus ei too kaasa mitte ainult kurbust, vaid enamasti ka suure elumuutuse, mis tekitab hirmu nii üksinduse kui enda ja laste tuleviku pärast. Lisaks tekitavad muutused inimestes sisemist segadust, vahel ka viha ja kadedust.

Lahutusega, eriti kui üks on maha jäetud, võib kaasneda armukadedus. See, kes jääb maha, kannatab alati rohkem ja tema emotsioonid on tugevamad.

Kui abikaasa saab surma haiguse või õnnetuse tagajärjel, võib seda võtta kui paratamatust. Haiguse korral on enamasti tegu pikema protsessiga, sama kehtib ka suhte kohta, mis tavaliselt ei lõpe päris ootamatult. «Perekonna haiguslikud sümptomid on sageli juba ammu käärimas, aga tihti ollakse suhtes edasi ja kannatatakse pikalt, enne kui otsustatakse lõpuks lahku minna,» nendib Palmet.

Valdavaks tundeks lahkumineku puhul on hirm selle ees, kuidas elu edasi kulgeb ja kuidas üksi toime tullakse. Kardetakse, kas leitakse kunagi inimene, kellele toetuda ja keda armastada. Tekib ka süütunne, et äkki olen midagi valesti teinud ja äkki ma ei suuda kunagi kedagi uut leida. Tulemusena võib inimene psühhoterapeudi sõnul hakata kartma uusi kontakte ja täiesti endasse tõmbuda. Ta kardab ebaõnnestuda ka järgmises suhtes.

Nii nagu leinavate inimeste puhulgi soovitab Palmet ka lahutanutel oma tunded läbi analüüsida. Pole vaja tunda piinlikkust enda pärast ja negatiivseid tundeid alla suruda. Vastasel juhul võivad need mingis järgmises raskes olukorras, näiteks töökaotuse puhul, topeltjõuga esile kerkida.

Kui professionaaliga rääkida ei taha või ei julge, siis võiks seda teha mõne sugulase, sõbra või töökaaslasega. Sellises olukorras on tunnete jagamine väga oluline, rõhutab psühhoterapeut.

Lähedased ei tohiks tema kinnitusel võtta siiski vastutust teise inimese elu eest ja hakata talle oma eluversioone peale suruma. «Tihti otsitakse süüdlast, kelleks on muidugi siis see endine partner. Sageli unustatakse ennast sel teemal rääkima laste kuuldes, mistõttu laps jääb nagu lõksu ema ja isa vahel. Ta peab olema lojaalne sellele vanemale, kelle juures elab, ja maha suruma oma tunded teise vanema vastu,» nendib Palmet.

Uurimused näitavad, et lapsed saavad vanemate lahkuminekust suhteliselt hästi üle, kui vanemad suudavad konflikti mõistlikult lahendada ja aktsepteerida lapse jaoks teist lapsevanemat, kinnitab psühhoterapeut.

«See tähendab kohtumiste lubamist ka siis, kui elatakse eraldi. Kui laps saab avaldada oma emotsioone vanemate otsuse peale, siis ta ka kohaneb uue olukorraga kiiremini. Kui last ignoreeritakse, kaasatakse teda kättemaksu ja keelatakse tal teise vanemaga kohtuda, siis on tal palju raskem. Lapsevanem ei tohiks lahutuseleina ajal kaotada oma rolli,» märgib Palmet.

Tema sõnul muutuvad vanemad lahutuse ajal lapsele tihti pigem sõbraks, jagades lapsega oma tundeid ja pannes last vastutama toimunu eest, mis on vale. «Kui laps ei tule enam sellise koorma kandmisega toime, võib see avalduda koolivägivallas, tüdrukud võivad tõmbuda endasse ja poisid muutuda agressiivseks,» nendib Palmet. «Vanemad peavad näitama, et nad oskavad konflikte lahendada, nad peavad olema eeskujuks, mis aitab ka lastel edaspidi elus keerulisi suhteid lahti harutada.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles